Kopsutuberkuloos Autor: Lea Pehme

Kopsutuberkuloos moodustab Eestis 85–90% kõigist arvelevõetud tuberkuloosijuhtudest, kaks kolmandikku haigestunutest on bakterieritajad.

Esmane nakatumine võib toimuda juba lapseeas. Nakatunul tekib primaarkompleks ehk esmane tuberkuloosikompleks, mis koosneb põletikulisest kopsukoldest ja piirkondlike lümfisõlmede põletikust. Esmase tuberkuloosi üheks vormiks on rindkeresiseste lümfisõlmede tuberkuloos. Bronhiaalsetes lümfisõlmedes paiknevat protsessi nimetatakse ka tuberkuloosseks bronhadeniidiks ehk kopsunäärmete tuberkuloosiks. Selle haiguse iseloomulikeks üldnähtudeks on nädalaid kestev väsimus, higistamine ja palavik. Kopsuhaigusele viitab köha. Röga harilikult ei eritu.  Esmane tuberkuloos, sh tuberkuloosne bronhadeniit, paraneb hästi. Haiguskolded imenduvad täielikult või kujunevad jääknähtudena

lubikolded (nn Ghoni kolded), milles võivad säilida elusad, kuid normaalselt toimiva immuunsüsteemiga organismile kahjutud tuberkuloosibakterid. Siiski on võimalik ka esmase tuberkuloosi progresseerumine, mille puhul esmane kopsukolle laguneb, kopsus kujunevad tühikud (kavernid) ning tuberkuloositekitajad levivad teistesse kopsuosadesse või vere- ja lümfisoonte kaudu muudesse elunditesse.

Mitmeid aastaid pärast esmast tuberkuloosi, kui organismi vastupanu mingil põhjusel (raske haigus, stress, traumad, üldine kurnatus jt) nõrgeneb, võivad paranenud tuberkuloosikolded aga muutuda organismisisesteks nakkusallikateks. Neis tekkiva põletiku ägenemise tagajärjel areneb teisene tuberkuloos. Haigus võib peale kopsude haarata ka mõnd teist elundit, kuhu bakterid tuberkuloosi esmasstaadiumis levisid. Teisene tuberkuloos võib samuti puhkeda uuesti nakatumise tagajärjel. Kopsutuberkuloosi korral kahjustub kopsukude erinevas ulatuses, protsess võib olla koldeline (kuni 1 cm läbimõõduga kolded), infiltratiivne (kolded suuremad kui 1 cm) või haarata terve kopsusegmendi või sagara. Peamiselt ravimata juhtudel võib kujuneda fibrokavernoosne kopsutuberkuloos, mida iseloomustavad sidekoestunud tühikud kopsukoes.

Üheks kopsutuberkuloosi vormiks on tuberkuloom, mis kujutab endast sidekoelise kihnuga ümbritsetud piiristunud haiguskollet, milles võivad säilida elusad bakterid. Tuberkuloomi korral püsib oht protsessi uueks ägenemiseks.

Kopsutuberkuloosi esimesed sümptomid on sageli vähe märgatavad, süvenedes aeglaselt nädalate ja kuude jooksul. Harvem võib haigus alata järsku kõrge palavikuga ja väljendunud kopsusümptomitega. Sageli kulgeb haigus mitme kuu jooksul varjatult, kaebusi põhjustamata. Tüüpilised üldnähud kopsutuberkuloosi korral on väsimus, halb enesetunne, töövõime langus, isutus, kõhnumine, öine higistamine ja kehatemperatuuri tõus. Kopsutuberkuloosile on iseloomulik nädalaid kestev köha, mis võib jääda tähelepanuta suitsetajatel, kes on harjunud nn suitsumehe köhaga. Haiguse algstaadiumis on köha kuiv, tuberkuloosiprotsessi arenedes lisandub tavaliselt rögaeritus. Veriköha täheldatakse peamiselt tüsistunud kopsutuberkuloosi korral ning see viitab kopsukoe lagunemisele. Õhupuudus ja hingeldus ei ole kopsutuberkuloosile tüüpilised, kuid võivad kaasneda laialdase protsessi ning kopsuja südamepuudulikkuse korral. Valu rindkeres viitab kopsukelme haigestumisele, kuid tuima valutunnet võib esineda ka suurte bronhide haaratuse korral. HIVga nakatunutel sõltub haiguspilt immuunpuudulikkuse astmest ning on sageli ebatüüpiline. 

Tuberkuloosi diagnoosimisel on vaja arvestada võimalikke kontakte tuberkuloosihaigetega nii lähemas kui kaugemas minevikus, varasemate tuberkuliiniproovide tulemusi ja haigestumist soodustavaid tegureid, näiteks kehvad elutingimused, alatoitumus, tööstress jt.

Haiguse avastamiseks tehakse tuberkuliiniproov, radioloogilised uuringud (röntgenogrammid, kompuutertomograafia) ja bakterioloogilised uuringud. Bakterioloogiline analüüs on igasuguse bioloogilise materjali, näiteks röga uurimine haigustekitajate, antud juhul mükobakterite suhtes. Mükobakterioloogialaboris tehakse uuritavast materjalist äigepreparaadid ja külvid söötmetele. Äigepreparaadi mikroskoobiga uurimine (mikroskoopimine) võimaldab baktereid leida ainult rohke bakterierituse korral. Täpsemad on külvid, mille tulemused saadakse

2–4 nädalaga (vedelsöötmed) või maksimaalselt 2,5 kuuga (tahked söötmed). Mükobakterite tuvastamisega ja ravimitundlikkuse määramisega saadakse kinnitust tuberkuloosi diagnoosile, valitakse sobivaim antibakteriaalne ravi ja hinnatakse ravi tulemuslikkust, st kas bakterieritus püsib või on lakanud. Mükobakterite määramise molekulaarsed meetodid täiendavad, kuid ei asenda mikroskoopimist ja külve. Lisaks tehakse diagnoosimisel vereanalüüsid ja bronhoskoopilised uuringud. Kui eespool nimetatud uurimismeetoditega ei ole diagnoos selgunud, võetakse koeproov haiguskoldest.

Tuberkuloosne protsess võib, ehkki harva, paikneda isoleeritult ka ainult bronhi(de)s. Sagedamini kaasneb bronhituberkuloos siiski kopsutuberkuloosiga või levib bronhidesse bronhe ümbritsevatest lümfisõlmedest uurise kaudu. Bronhituberkuloosi iseloomulikud sümptomid on tugev, piinav köha, rögaeritus ja valud rinnaku taga. Diagnoosimine on võimalik bronhoskoopia abil, mille käigus avastatakse haiguskoldes põletikuline infiltraat või haavandid või sidekoeline armistumine. Haiguse kulg ja prognoos olenevad kopsu- ja bronhituberkuloosi vormist ning ulatusest.

Teisene kopsutuberkuloos paraneb haiguskollete imendumisega või sidekoelise kapseldumisega või sidekoeliste armide tekkega. Viimaste kujunemisel võivad tekkida hingamisteede deformatsioonid, mille tõttu võib hiljem areneda kopsu- ja südamepuudulikkus.

Vt ka tuberkuliiniproov, tuberkuloos.