Alkoholism Autor: Jaanus Mumma

Alkoholism ehk alkoholisõltuvus on pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel väljakujunenud krooniline haigus, mida iseloomustab pidev või periooditi ilmnev vastupandamatu alkoholihimu, võõrutussündroomi esinemine ning organismi kohanemine suurte alkoholiannustega ehk alkoholitolerantsuse tõus. Alkoholisõltuvuse korral nõrgeneb kontroll joodud alkoholikoguse, joomise kestuse ja ka käitumise üle. Iseloomulik on sotsiaalse aktiivsuse süvenev langus ning joomise jätkamine, vaatamata ilmsetele kehalistele ja vaimsetele häiretele.

Alkoholismi põdev inimene, alkohoolik, tarvitab alkoholi pidevalt või periooditi nn joomahoogudena. Pikaajalise alkoholismi tagajärjel ilmnevad tal püsivad psüühikamuutused (meeleoluhäired, isiksusehäired, mälu ja intellekti kahjustus, psühhoosid) ning tõsised somaatilised (kehalised) ja neuroloogilised haigused, mis põhjustavad puuete tekke või koguni surma. Alkoholismi kujunemises on oma osa nii geneetilistel, psühholoogilistel kui sotsiaalsetel teguritel (biopsühhosotsiaalne haigus). Teadlased on püüdnud alkoholismi vorme klassifitseerida kas haiguse kestuse, raskusastme või tekkepõhjuste järgi. Käesoleval ajal on tavaks liigitada haigust esimest ja teist tüüpi alkoholismiks. Esimest tüüpi alkoholism algab hilisemas eas, on aeglasema kuluga ja pärilikkusest vähe mõjutatav, kuid psühhosotsiaalsetel teguritel on selle tekkes ja kulus määrav osa. Seda tüüpi alkoholismi esineb nii meestel kui naistel. Teist tüüpi alkoholismi iseloomustab varajane algus, kiirem kulg koos isiksusemuutuste ja düssotsiaalse käitumise tekkega, kusjuures tähtis on pärilikkuse osakaal. See variant esineb peamiselt meestel. Praktilises töös ei õnnestu nii puhtaid tüüpe siiski eristada. Alkoholismi bioloogilisi tekkemehhanisme on palju uuritud, ometi on selle patogeneesi (tõve tekke ja kulu) osas veel palju lahendamata küsimusi. 

Alkoholismi ravi toimub ambulatoorselt või raskemate seisundite korral psühhiaatriahaigla statsionaarses osakonnas. Statsionaarset ravi vajavad eelkõige raskemate võõrutussümptomitega haiged ning vältimatut abi alkoholihallutsinoosi ehk võõrutuspsühhoosiga patsiendid. Võõrutusravis võib kasutada farmakoteraapiat, erinevaid psühhoteraapia meetodeid või mõlemaid kombineeritult. Edukas ravi eeldab, et inimene teadvustaks oma haigust, sooviks sellest vabaneda ja oleks valmis koostööd tegema. Eestis saab sõltuvusseisundite ravi kohaldada vaid patsiendi soovil (välja arvatud ägedad psühhootilised seisundid). Ägedate võõrutusseisundite ravis rakendatakse farmakoteraapiat koos toetava psühhoteraapiaga. Psüühiliste sümptomite leevendamiseks kasutatakse erinevaid rahustava toimega psühhofarmakone (neuroleptikumid, bensodiasepiinid), organismi vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimiseks tehakse füsioloogilise lahuse ja elektrolüütide (K, Mg) tilgutamist veresoonde, ainevahetuse normaliseerimiseks lisatakse raviskeemi vitamiine (B 1 , B , C). Pikaajalises toetusravis on tagasilanguse vältimiseks kasutusel mitmed spetsiifilised

ravimid. Üks vanemaid ja tuntumaid preparaate on disulfiraam, mis koos alkoholiga tekitab ebameeldiva reaktsiooni. Seda manustatakse suu kaudu, kasutusel on ka subkutaanselt implanteeritav (nahaalusesse koesse kinnitatav) depoovariant. Uuematest preparaatidest võib nimetada naltreksooni, mis blokeerib alkoholist saadava naudingutunde ja vähendab joomahimu, võimaldades alkoholitarbimist kontrollida. Alkoholitungi vähendavat preparaati akamprosaati seni Eestis kasutusel ei ole, kuigi paljudes riikides seda tarvitatakse. Psühhofarmakonid on toetusravis näidustatud kaasuvate psüühiliste sümptomite korral (ärevus, depressioon, stress, unehäired jt). Mõningatel juhtudel aitavad psühhofarmakonid leevendada ka alkoholihimu. Kainuse säilitamisel saab abi erinevatest psühhoteraapia variantidest (pereteraapia, rühmateraapia, individuaalteraapia). Eestis on seni riiklikul tasandil sõltuvusseisundite ravile vähe tähelepanu pööratud, seetõttu on ravi kättesaadavus ebapiisav ja see on suures osas tasuline.