pissihäda, kliiniline või psühholoogiline probleem 31.03.09 / Uroloogia

Külastaja küsib:

kaks kuud tagasi hakkas magama minnes korraga tupeseenele omane sügelus ja põiepõletikule viitav pidev kipitav kusehäda. magasin öösel pideva kipitava kusehäda pärast halvasti ja ärkasin hommikul selle peale, et olin unes pissima hakanud (ilmselt pissihäda-tunde pärast - järelikult see oli reaalne?). arvasin alguses, et teine probleem tuleneb kindlasti esimesest. ravisin tupeseent klotrimasooliga ja sain sellest tundest umbes nädalaga lahti. põiepõletiku tunne aga jäi. pärast mõnda päeva või ka umbes nädalat kadus kipitav/valulik urineerimine, kuid sellest ajast peale on pidevalt selline õrn pakitsev pissihäda tunne, eriti otse pärast urineerimist ja magama jäädes, e. põhiliselt siis, kui muud tegevust ei ole või kui see mulle meelde tuleb.

olen võtnud ühe kuuri nitrofurantoini ja ühe kuuri zinatit, mõlemat ilma eelneva uriinikülvita (arst hoolimatus?). kumbki ei aidanud. seejärel tegi perearst ka nii tavalise pissiproovi kui täpsema, mis siiski selgitas, et uriinis midagi ei kasva ja kõik on korras.
günekoloog väidab, et kõik günekoloogilised probleemid mis saaks seda tekitada on sugulisel teel levivad ja need teistid on samuti kõik korras.

umbes 10-15 aastat tagasi esines mul suhteliselt sarnane probleem. tol ajal, 7-8 aastaselt ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. tagantjärele müeldes oskan seda kokku viia aegadega, kui mul sündis väike vend e. sain vanematelt kõvasti vähem tähelepanu ja kui mul oli tervis tihti korrast ära (kopsupõletikud) ja pidin tihti pikki nädalaid haiglas veetma. probleem kestis mõned aastad, enne puberteediea algust kadus iseenesest.

nüüd elasin ma pool aastat tagasi läbi emotsionaalselt väga kurnavaid sündmusi ja kui kõik selle aasta alguseks jälle korda sai, on olnud siiski raskusi sellest juba harjumuseks muutunud igapäevastest nutmisest lahti saada, iga asi viib mind rööpast välja ja kurvaks. kuigi praeguseks on kõik mu mured siiski seotud ainult selle sama pissihäda-probleemiga, ja oma igapäevased nutud nutan enamasti selle pärast.

seega ei ole ma välistanud varianti, et probleem võib olla psühholoogilist laadi. kuid kui ma endale oma probleemi niigi teadvustan, mida siis veel sellisel puhul teha? kelle poole pöörduda? olen paaniliselt juba kaks kuud käinud arstide vahet ja üritanud kliinilist probleemi leida, mida oleks lahendada ilmselt kergem.. algas ju asi ikkagi tupeseenest, mis on väga selge probleem. siit ka minu küsimus: kui uriiniproovid on korras ja günekoloogi sõnul ka sealt probleem tulla ei saa, kas viga võib ikkagi olla kliiniline? mis võiks veel põhjuseks olla? kuhu pöörduda? sest kuigi ma iga järjekordse "kõik on korras" testitulemuse peale hakkan ennast vaikselt segaseks lahterdama, on see ikkagi selge ja olemasolev, lisaks väga, väga häiriv ja muserdav tunne.