Mure, mis ootab lahendamist 17.05.09 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere! Soovin nõu oma probleemi lahendamisel, mis mind juba pea 3 aastat on vaevanud, aga mida ma alles hiljuti märkasin ja enda silmis tunnistasin. Kõik algas 3,5 aastat tagasi, kui enne eksamipalavikku kaotasin söögiisu ja keskendusin üdini õpingutele. Ka suvel ei tulnud söögiisu tagasi ja sõbrad hakkasid tähele panema, et ma vaid 1 õuna päevas söön (üldiselt väga vähe). Ise ma tollal sellest aru ei saanud, ei üritanud kaalust alla võtta ega midagi, lihtsalt polnud isu ja kõik. Eksamid olid juba ammu läbi ja pinged maas. Kaotasin kehakaalust u 10-15 kg (6-8 kuu jooksul). Järmisel aastal hakkasin rohkem sööma, lihtsalt niisama, ilma mingisuguste mõjutusteta. Mis oli teisiti, oli see, et ma ei kontrollinud enam üldse mida ja kui palju ma endale sisse ahmisin. Portsjonid aina kasvasid, isu suurenes. Alguses ei näinud ma selles probleemi, kuid ajapikku hakkas kaal aina tõusma. Paari aasta pärast olin juba küllaltki palju juurde võtnud. Söömisharjumusi mõjutas ka ilmselt kalli ja lähedase inimese kaotus. Umbes aasta tagasi üritasin enda toitumist piirama hakata. Paar nädalat suutsin normaalselt süüa, siis aga kiskus taas allamäge. Lahmisin valimatult kõike sisse, hiljem hakkas paha. Vahest isegi nii halb, et oksendasin toidu välja. Sealt maalt alates pole minu suhe toiduga enam endine. Minu igapäevaelu saadavad pidevad võitlused iseeendaga. Olen tähele pannud, et stressis olles söön isegi siis kui kõht juba ammugi täis on, lihtsalt ei suuda midagi taldreku peale alles jätta. Kui üritan end käsile võtta, lõppeb see alati katastroofiga. Kõik kilod, mis alla suudan võtta, söön vähemalt topelt tagasi. Olen kaotanud huvi pea kõige vastu, mis mulle varem rõõmu valmistas. Kui vanasti olin kehaliselt väga aktiivne, siis nüüd ei julge oma välimuse tõttu enam jooksmaski käia. Suhtlen vähe teiste inimestega, hoidun sõpradest eemale. Kasuks ei tule seegi, et elan eelmise aasta sügisest üksinda, perest eemal ja hoopis teises linnas. Pinge on 24/7 peal, õpingud rasked. Ma ei suuda enam nõnda edasi elada. Usun, et sellele olukorrale on mingi lahendus, kuid ise ei ole ma seda siiani suutnud leida. Tunnistan, et vajan abi, kuigi ei taha oma muredega teisi koormata.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Esimene oluline samm on see, et olete oma probleemi tunnistanud. Taolised toitumis- ja meeleoluhäired vajavad üldjuhul küllaltki pikaajalist nõustamist ja vahel ka ravi ning nendega on raske üksi toime tulla. Soovitan teile siinkohal pöörduda TÜ Psühhiaatriakliiniku juures olevasse toitumishäirete keskusesse, sest vajate nii toitumisalast- kui ka psühholoogilist nõustamist (ravi).
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?