Toidusõltuvus 23.10.07 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere!

Kardan, et mul on psühholoogiline toidusõltuvus ja jään eluks ajaks kaaluga maadlema. Eelmisel aastal olin oma maksimumkaalus 64 kilo (164 cm, 22 a neiu). Aastaga olen võtnud alla 54 peale, mis on küll normaalkaal, aga tahaks 50 kaaluda, sest kõht pehme ja kintsud suured- kõhu trenn ei aita, lihased on kivikõvad peki all. Vaatamata edusammudele ja dieedile mõtlen igal hetkel toidust ja piinlen, sest ei saa mitte midagi maitsvat süüa. Poisiga kakleme väljas käies, sest ma ei luba tal midagi tellida ja lõpuks joome lihtsalt suhkruta teed. Aga kui ta midagi võtab, siis söön tema taldrikust pool ära ja see tundub taevalikult hea, mis see tal seal ka iganes ei oleks ja siis pärast nutan ja vihkan ennast selle eest, et sõin ja nälgin järgmise päeva. Unes näen ainult söömist. Mõnikord ma isegi tean unes, et see on uni ja rõõmustan, et võin piiramatult õgida. Siis topin unes endale igasugu saiakesi ja pirukaid ja pitsasid sisse ja see tundub nii meeletult hea. Mõnikord ei tea, et on uni ja siis olen unes omakorda vihane enda peale, et söönud olen. Ja hommikul on ka selline täissöönud rasvunud tunne, kuigi tegelikult ma ju pole patustanud. Vihkan täiskõhutunnet, siis läheb süda pahaks ja nagu tahaks oksendada, aga see mul õnneks ei õnnestu (muidu oleksin vist buliimik). Suurema osa kaalust võtsin maha nii, et nädala sees rutiinsetel päevadel pidasin ranget dieeti ja nädalalõppudel lubasin rohkem (et ämmad jms ei hakkaks pinnima, kui külas käin). Aga lõpuks kujunesid nädalalõpud metsikuteks söögiorgiateks. Pool pakki šokolaadikomme polnud mingi probleem, kuigi ma idee poolest ei ole magusaarmastaja, pigem soolase ja rasvase sõltlane. Kaal jäi seisma. Seega otsustasin eelmisest nädalast nädalavahetused ära jätta ja kogu aeg dieedile pühenduda. Aga see on metsikult raske ja tekitab stressi, sest nädalavahetustel olen koos poisiga ja siis riidlen temaga, kui ta midagi ostab või toob, sest kui mul toit on käeulatuses, siis ma selle ka alla kugistan. Ma võin kahe banaani pärast sellise tüli üles keerutada, et hirmus. Kuna muul ajal elan üksi, siis hoian külmkapi tühjana või täidan selle ohutute asjadega (mis mulle nt eriti ei maitse, või mis ei tee paksuks, nt tuunikala veega, lahja sink, keedumunad, rasvatu kodujuust jms)
Sporti teen 3x nädalas, tavaliselt kaks korda 10 km jooksu ja 1 kord 2 km ujumist, kõhtu ja kintse treenin enam vähem iga päev. Piisavalt palju teha ei jõua, aga päris lodev pole.

Kas on olemas psühhoteraapiat, mis kaotaks söögi peale mõtlemise? Et ma sööks ainult siis, kui kõht koriseb (mul hakkab peale 4 tundi juba hirmvaljusti korisema alati, siis pean sööma, sest muidu ei saa koolis olla lihtsalt) ja siis ei valiks mitte maitse järgi, vaid et tervislik oleks. Olen tähele pannud, et vahe kõhnade ja paksude inimeste vahel on see, et kõhnadel pole haiglasi isusid. Nad söövad lihtsalt selleks, et elus püsida. Nagu tangiks autot. Aga mina piinlen oma isude käes, kui mõnest söögikohast möödun, siis tundub, et söögilõhn ajab mu hulluks, et see lausa sööbib mulle ajukoesse..

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Selle asemel, et võtta toitumist kui elu vajalikku ja loomulikku osa on viimasest saanud teile tõsine võitluspartner. Vajate kindlasti abi ja soovitaksin teil pöörduda esmaselt Tartusse, kus TÜ Psühhiaatriakliiniku juures tegelevad toitumishäiretega kogenud spetsialistid, kes oskavad teile nõu ja tuge pakkuda.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?