Millest on tingitud kaalukaotus? 09.09.11 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Kaalulangus algas peale 2010. aasta lõpust kuni 2011. aasta märtsini mitmekordselt põetud külmetus ja viirushaiguste tagajärjel, kuid siis oli kaalulangus aimatav, nüüdseks juba slmaga nähtav.
Matsin maikuus 2011 oma ema ja peale seda olen juba tugevalt. Söögiisu on hea, justkui halvasti ennast ka ei tunne, kuigi kuna mul on pool elust olnud arstide jutu järgi 25 kilo ülekaalu, peaks ju rõõmu tegema, et 10-12 sellest on kadunud. Pikkus 168 ja kaal 92 oli, praeguseks kaal 80.
Aga ei, ei saa rõõmu tunda. Esiteks sellepärast et mind vaadatakse juba üsna haletseva pilguga ning imestatakse, et kuhu mul see toit kaob, ja teiseks sellepärast, et mitte midagi ei ole selga panna. Seelikud kukuvad üle puusade maha, mingi 8 cm on keskkohast kadunud. Pluusid, mille varrukad siiani kitsad olid, on parajaks muutunud, rinnahoidjad kotivad, nüüd paras (enne 100dd nüüd 95d), enne hakkas kõht kohe rindade alt, nüüd on rindade alt tühi ja rinnad paistavad kõigele vaatamata hiigelsuured, suviti käisid kintsud teineteise vastu ja haudusid pidevalt, nüüd jookseb õhk sealt kenasti läbi), suur kogus varutud sukkpükse suurus 56-58 jäävad seisma, sest pole mõtet jalga panna, mingi 50-52 on parajaks saanud ... jne jne
Käisin ka tohtreid piinamas, tehti kõikvõimalikud analüüsid ja proovid, peale selle et veri natsa paksuvõitu - punaseid vereliblesid palju ja hemoglobiin nagu mehel 160 - ei leitud mitte midagi konkreetset.
Ei saa panna ka stressi arvele, sest no ma ei tea, olen aastaid olnud igasuguste murede ja õnnetuste sees, ei saanud kaalu alla ja kas ema surm tõesti mõjutas mind nii palju, et stressitase suurenes nüüd veelgi.
Vot pole võrrelda, sest stress on mul vist alati olnud.
Oskate lohutada, või mida veel võiks kontrollida?
Üldveri, kardiogramm, siseorganite ultraheli, kilpnäärme, maksa, kõhunäärme ja suhkruproovid korras.
Lisan toitumise kohta veel niipalju, et kuni ema veel ela,s jõin iga päev kusagil liitri piima ja mitu korda nädalas limonaadi - "kelluke" mu lemmik.
Kuna nägin, et ema justkui oli natuke tõbine, siis katsusin teda turgutada heade-paremate söökidega ja ise muidugi pidin ka sööma emaga koos - iga päev grillkanad, grilllihad, viinerid, vorstid, kreemikoogid ja saiakesed.
Peale ema surma kadus aga tahtmine neid süüa ja olengi peaaegu 100 protsenti kogu sellest toiduvalikust loobunud.
Kas võib seda lugeda tugevaks menüümuutuseks, mis tõi kaasa kaalukanguse?
Ise ei suuda enam objektiivselt mõelda, sest ajus vasardab hirm vähi või muu ravimatu haiguse ees
Kliimaksiga tegu vaevalt, sest selle koha pealt oli opp 12 aastat tagasi ja naisteasjad said vähikartuses kõik välja lõigatud. Hiljem muidugi selgus, et vähirakke polnud.... aga tegu oli tehtud.
Öösiti higistan üsna palju, eriti kui olen arsti soovituse järgi toiminud ja üritanud "rohkem juua" et veri vedelam oleks... aga ma olen elu aeg armastanud higistada.
Soovin teada, kas oleksid veel mingid uringud vajalikud või vaadata-oodata veel mõned kuud?
Jõudu on justkui samapalju, ei väsi kiiresti, lihtsalt meeleolu on tihti kurb ja ei tahagi midagi teha.
Seedimises on ka muutused, hariliku "junni" moodustamine toimub harvemini, tihedamalt tuleb kõik välja helvestena (nagu kaerahelbed), valusid ega muid kaebusi ei oska eriliselt välja tuua. Vetsus käimine regulaarne, ei kinni ei lahti.
Uriiniga ka probleeme pole. Toimib nagu ikka.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Lugedes teie kirja ei jää muljet tõsisest haigestumisest ning kuna tehtud analüüsid olid normis, siis hetkel juurde soovitada midagi ei oska. Lugedes teie eelistusi menüüs enne ja peale ema surma tundub viimane olevat üks oluline põhjus, miks kaal muutus ning tervise seisukohast võiks kaalukaotust ikkagi positiivselt võtta. Kaotatut tagasi koguda ma kindlasti ei soovita, eriti kui tervisenäitajad normis. Kui kaalulangus jätkub ning see teid murelikuks teeb, tasub oma raviarstiga uuesti nõu pidada.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?