Teadlased uurivad Parkinsoni tõve põdejate eluiga

Parkinsoni tõbe ei peeta surmaga lõppevaks haiguseks, ent selle põdejatel on lühem eeldatav eluiga kui ülejäänud elanikkonnal. Värske uuringu tulemused annavad aimu, miks osa patsiente sureb teistest varem.

Taani teadlased jälgisid põhjalikult Parkinsoni tõve kulgu enam kui 200 patsiendil, vahendab WebMD.

Ilmnes, et lühema eeldatava elueaga olid seotud järgmised tegurid: haiguse diagnoosimine hilisemas eas, kehvad tulemused liikumistestides, psühhootiliste sümptomite esinemine ning dementsuse väljakujunemine.

Teadlaste sõnul varieerus elada jäänud aastate arv Parkinsoni tõve korral märkimisväärselt: surm saabus 2–37 aasta möödumisel motoorsete sümptomite avaldumisest. „Meie tulemused viitavad sellele, et kõige edukamad strateegiad Parkinsoni tõve põdevate inimeste eeldatava eluea pikendamisel võivad olla motoorsete võimete languse, psühhootiliste sümptomite ja dementsuse ennetamine.“

Kuna haiguse kliiniline kulg on patsienditi väga erinev, võiks varajase surmaga seotud riskitegurite tuvastamine aidata arstidel töötada välja paremaid ravistrateegiaid.

Selleks uurisid Norra Stavangeri ülikooli haigla teadlased ühes mahukamas uuringus osalenud 230 Parkinsoni tõvega patsiendi andmeid.

Uuringu tulemustest ilmnes järgmist:

• Sümptomite ilmnemisest surmani kulus keskmiselt 16 aastat.
• Keskmine vanus surres oli 81 eluaastat.
• Dementsuse käes kannatavad patsiendid surid kaks korda suurema tõenäosusega varem kui mäluprobleemideta patsiendid.
• Patsiendid, kellel esines meelepetteid, hallutsinatsioone või muid psühhootilisi sümptomeid, surid 50% suurema tõenäosusega varem kui need patsiendid, kellel neid sümptomeid ei esinenud.
• Parkinsoni tõbe põdevad mehed surid 60% suurema tõenäosusega varem kui naised.

Kas see artikkel oli kasulik?