Alkoholism+Buliimia 21.10.05 / Sõltuvushäired

Külastaja küsib:

Austatud dr. Mumma,
Olen kroonoline buliimik olnud nüüdseks 7aastat. Hetkel olen 23 a. tütarlaps. Alkoholi kuritarvitamine algas umbes 4a. tagasi. Psühhiaatrina teate kindlasti väga hästi, milline nõiaring on buliimikutel ning kui sage on neil alkoholism kaasuva nähtusena.
Mingeid ravimeid ei kasuta ning olen teadlik selles, et minu staadium on juba nii kaugel, et viibimine söömishäirete statsionaaris (Tartus olemas) on ainuvajalik. Ma ei salga oma probleemi, olen sellest ideaalselt teadlik, kuid ei söanda oma lähedastele (eeskätt emale, õele) end avada ja oma tõsist muret jagada. Nemad teavad mu alkoholismi, ent mitte buliimiat. Olen kindel, et põhjus, miks ma progresseeruvalt degradeerun seisnebki selles, et mul pole inimest, kellele rääkida. Õigem oleks öelda, et lähedased ja minu pärast väga suurt muret tundvad inimesed on olemas, ent minul julgust napib.
Miks ma Teie poole pöördun, ongi see, et, milliseid samme peaksin astuma, et joomisele EI öelda. Sest tean, et oma elu õigesse nooti seadmiseks on kainus hädavajalik. Olles promillidega, kahaneb ka motivatsioon elus muudatuste tegemiseks. Olen kaalunud ka ampulli panemist, rahaliselt poleks see takistus.Millest alustada, kui mitte kuskil ei näe päästerõngast?
Väga Teie vastust ootav tütarlaps Tartust. Tänan.