Suhtekriis 26.07.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere

Olen siis 39 a. mees. Olude sunnil käin tööl Soomes. Juba kolmandat aastat. Esimesel aastal olin 10 kuud, teisel 4 kuud ja nüüd 7 kuud. Graafik umbes nii 4 nädalat tööl 1 kodus.
Naisega oleme koos elanud 10a. (vabaabielus). Meil on 8a. tütar ühine ja 13a poiss naise eelnevast elust. Mõlemad hoiavad mind väga. On rajatud ilus ühine kodu. Naisel oma auto jne. Oleme omavahel üsna hästi läbi saanud.Nüüd 1,5 kuud tagasi naine järsku teatas, et ta tahaks lahku minna. On ka mängus teine mees. Et midagi tõsist nende vahel ei ole olnud aga tunded on. Läksin ikka väga endast välja. Lubasin Soomest ära tulla ja kui koju jõudsin kinkisin naisele kihlasõrmuse ja tegin abieluettepaneku, mida ta tegelikult oli aastaid oodanud ja mis rahapuudusele viidates kogu aeg sai edasi lükatud. Ilmselgelt oli aeg valesti valitud. Ta ei võtnud seda vastu. Järgnes 2 nädalat väga meeleheitliku aega. Üritasin igati naisele selgeks teha, et ma teda armastan ja mis zokk see oleks lastele kui teada saavad. Ja püüdsin teha kõike mõeldavat, et teda tagasi võita. Tema väitis, et ei ole enam minu vastu endisi tundeid ja ta ei hakka valima minu või teise mehe vahel, vaid tema tahab üksinda omaette minna elama. Puht majanduslikult selline asi muidugi suht ulme. Lõpuks tulin siis Soome tagasi, et teha veel viimane kuu tööd ja jäädavalt ära tulla. Kuna leidsin, et just nimelt pikad kodust ära olekud on selle olukorra põhjustanud. Tema muidu oli sellele vastu, et ma Soomest nüüd ära tuleksin. Töö juurest ei tahetud mind ka kuidagi ära lasta. Et firmal suured tellimused taga ja kiire aeg, pole väljaõppinud uusi mehi võtta jne. Pakuti omaette korterit, et pere saaks siia tulla, kunas vaid tahab. Naisega läksid suhted juba nii halvaks, et lõpuks võtsin vastu otsuse: Jääda Soome edasi juba puhtalt laste pärast. Kui mind enam koju ei tule, siis naine ei pea majast kuskile kolima ja ei ole vaja ka lastele midagi rääkida ja neid zokeerida. Samuti on võimalik, et selle aja jooksul (aasta lõpuni) saab suhte korda (milles ma kahtlen). Ise olen omadega täitsa läbi. 6-e nädalaga ligi 10 kg kaalus alla võtnud. Ei maga õieti. Ei söö õieti. Õnneks töö juures asja teatakse ja ollakse väga toetavad. Ei tea nüüd mida edasi teha. Hetkel naisega vähesel määral suhtleme. Aeg ajalt ta nagu annab lootust,et midagi võiks paraneda aga üldiselt on seis suht trööstitu. Seda ei tea jumal ka taevas kuidas kõik läheb. Ei taha naisele ise ka väga pinda käia, aga loota et kõik iseenesest paraneb, seda ma ei usu. Ei tea mida peaks tegema, kuidas käituma, kuidas saaks veel peret päästa? Kas peaksin ka vahepeal nüüd koju minema (4 nädalat hakkab täis saama)? Naine eriti ei oota küll. Muidu olen tugeva närviga inimene olnud. Kuid nüüd olen vapustuse äärel. Olen täiesti meeleheitel. Viidud üsna viimasele piirile.Üksi võõral maal ja kodus selline olukord. Mida teha?

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Keskea kriis, abieluväsimus, pikast lahusolekust tingitud võõrdumine – kõiki neid väljendeid võiks kasutada kirjeldatud elusituatsiooni tekkimise seletusena. Aga tulevikku vaatamiseks ainult mineviku seletamisest ei piisa. On vaja ideid edasielamiseks.
Kõigepealt mõtleme sellele, mida teha ei tohi. Selles situatsioonis ei tohi seada suhteid noaterale – kas ainult see võimalus või ainult teine võimalus. St et ei tohi esitada ultimaatumeid, viia asju tülini. Lahkuminek pole kunagi kerge. Väga raske on lihtsalt öelda – läheme lahku. Sellepärast tihti otsitaksegi ajendit – tüli, ultimaatum. See teeb lahutuse algataja probleemi lahendamise kergemaks - mind ju sunniti valima ja ma valisingi mulle sobivama variandi. Lahutamise põhjused ja ajendid on eri asjad. Tihti näeme ainult ajendit – skandaal, jooming, solvang jne. Lahutamise põhjused on kusagil sügavamal, kuid ilma ajendita on raske neid välja mängida. Samuti ei tohi hakata nõudma selgitusi – mille poolest see teine mees siis minust parem on. Kui tal ongi keegi teine, siis just sellepärast, et lihtsalt tundub parem ja sundides seda seletama, see tunne vaid kinnistub.
Teine asi, mida teha ei tohi, on püüd lapsi oma leeri saada ja neid ära kasutada lepitajatena või mis veelgi hullem – kohtunikena. Nii me sunnime ka lapsi noateral balansseerima – kumma valin, kummast loobun.
Kolmas asi, mida peavad arvestama mehed – naised ei lahuta tugevatest isiksustest – otsusekindlatest, vastutavatest, liidritest. Halamine ja hädaldamine, kaastunde otsimine on naiste silmis nõrkuse ilming ja kui mängus on tõepoolest keegi teine, siis ütleb naise alateadvus talle sageli – sellise hädapätakaga ei saagi ju koos elada, aga vaat see teine…Põgenev mees pole kindel mees, ka Soome põgenev mees mitte, võitlemast loobuv mees samuti mitte.
Mida teha? Koju pöördumisest üksinda vist ei aita. Tuleb tulla pereelu elama, mitte ainult rahatooja rollis, vaid ka otsustaja ja juhi rollis. Küllap olete töö vaheaegadel nädalakese kodus olles ennast tundnud mõneti nagu ajutisena või külalisena justkui võõras elus.
Ärge laske ennast provotseerida arutlustesse – mis meist on saanud, vaid rahustage abikaasat ainult ühe mõttega –ära muretse, nüüd on kõik endine, kõik saab korda. Kui muu ei aita neid klaarimisi vältida, siis võtke mingi tähtaeg, näiteks – räägime sellest uuesti uuel aastal, seni püüan ma teha kõik, et meie peret selles koosluses päästa. Olge rahulik, heatujuline, optimistlik. Sünge, pahaendeline mikrokliima sunnib mõtlema pidevatele mustadele pilvedele pea kohal. Kui olete suutnud luua rahuliku ja rõõmsa meeleolu, kaob ju elukaaslaselgi mõte lahutuse kaudu midagi paremaks muuta.

Kas see arutelu oli kasulik?