elukaaslase lapsepõlvesõbrad 27.06.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Elan elukaaslasega koos 3 aastat. Kui kolisin temaga kokku , siis said mu põhilisteks seltsilisteks üritustel ja koosviibimisel mehepoolsed sõbrad ja nende naised. Käime lihtsalt koos üritustel ja korraldame aiapidusid, käime külas. Kõik muidu toredad inimesed, aga on üks paarike sõprade seas, kes armastab elatuda tihtipele teiste kulul. Kui lepitakse kokku, et igaüks toob koosviibimisele oma joogid ning aiapeole ostetakse kah nt. shashlõkk iga paar eraldi,(küpsetatakse koos) sest ega odav pole kõigile välja tegema hakata, siis nemad tulevad tühjade kätega. Mind see väga vihastab, kuid lapsepõlvesõbrad nagu nad on , ei ütle viisakusest neile keegi midagi ja jagatakse kõike nendega.Sama on ka väljas , klubides käimisega-lihtsalt joovad teistel käest ja hoiavad viimastki senti, isegi takso arvet makstakse üliharva , ei mingit häbitunnet. Paarike on niivõrd nahhaalne.Jällegi keegi midagi ei ütle, aga seljataga omavahel arutatakse. Niisiis, mina kui mitte lapsepõlvesõber ja õigluseotsijatüüpi inimene ei suutnud seda enam taluda ning kui tekkis pingeline hetk nendega , leidsin võimaluse välja öelda kõik mida ma asjast arvan: sööte ja joote teiste kulul, kõik teavad seda, aga viisakusest seda ei ütle !!!
Nüüd on siis selline seis, et minu mehega käivad nad vaikselt läbi, aga minust hoiavad eemale, mina samuti. Ma lihtsalt ei salli nahhaale, aga kahju on, et selline kokkuhoidev läbisaamine on rikutud minu pärast.Jääb mulje, et kes mina üldse selline siin olen, et mulisen. Samas tahaksingi teada, kas toimisin õigesti ? Natuke on süümepiinad, et mis mina oma nina sinna toppisin, aga kuidas pidi siis see lõpuks pinnale tulema, siiski täiskasvanud inimesed ju. Mis teie sellest situatsioonist arvate...Mu oma mees tunneb kaa, et enam ei ole kõik endine, samas teab,et mul oli õigus