Kas endiselt depressioon? 13.05.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Neli aastat tagasi viibisin haiglas kolm kuud, kuna olid suitsiidi mõtted ja ei tahtnud koju minna. Samuti peab lisama, et olin väga kinnine ja ei suhelnud, ei naeratanud peaaegu kunagi (sellises seisundis olin enne haiglasse minekut olnud umbes neli viis aastat). Koolis ei käinud eriti ja muud sarnast. Nüüd on sellest haiglas olekust möödas neli aastat ja ma olen küll õpinud naeratama ja suhtlen ka, kuid enamasti jään seltskonnas siiski tõrjutuks. Kui ma olen kuskil kolmas või neljas jne. siis ma tunnen end kohe üleliigsena. Samuti tunnen endiselt et mind pole kellelegi vaja ja tulevikult pole midagi loota.

Samuti on endiselt suitsiidi mõtted ja vahel ma ei saa aru miks ma seda pole teinud. Iseendale põhjendan, et aega on, küll jõuab. Tohutult ahvatleb mind ka endiselt tablettide söömine (enne tegin seda mitmel korral) ja väga raske on kiusatusele vastu panna.

Endine arst väidab, et ennem oli mul kõvasti halvem.

Kas tõesti kujutan ette - raske uskuda!



21a. tütarlaps

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Ma ei usu, et Te endale seda kõike ette kujutate, millest Te kirjutate. Aga ehk on põhjust ka arsti uskuda, et VÕRRELDES varasemaga on Teil nüüd parem. Te ise ju ka väidate, et nüüd Te naeratate, nüüd Te suhtlete. Kas Te seltskonnas tõrjutuks jääte või ise endasse tõmbute ja siis tunnete end kõrvale jäänuna, selle üle tasub veel mõelda. Üleliigsena tunnete end Teie ise. Kindlasti ei tunne seda niivõrd Teie kaaslased, et Te üleliigne oleksite. Sageli omistavad inimesed omi tundeid ja mõtteid teistele, just nii nagu Teie seda siin kirjas teete, ja usuvad siis, et need ongi teiste mõtted tema kohta. Väga tihti siis kontrollides teisi nende mõtete kohta küsides, (kui jätkuks ainult julgust -- sest ... jne) võib selguda, et nood mõtlevad hoopis mingeid kolmandaid asju, millest meil aimugi pole olnud.



Mõnigi kord kestab mõne asja ravimine kauem, kui me tahaksime seda välja kannatada. Küllap ka Teie puhul. Kui Te enne ennast ravima hakkamist olite juba neli aastat oma vaevu kannatanud, siis läheb selle kõige leevendamiseks ka küllalt palju aega. Ma loodan, et Te tarvitate ka arsti poolt määratud ravimeid? Ja käite ka mõne psühholoogi juures oma tunnetest ja mõtetest kõnelemas? Ei? Palun siis tehke seda. Ravimine tähendab just seda, nii nagu mina sellest aru saan. Milline on Teie ettekujutus sellest, kuidas sellised rasked seisundid peaksid üle minema? Kirjutage mulle. Arutame. Aadress on abx@hot.ee. Või tulge vastuvõtule.



Jõudu soovides,

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi