Muretsemine 04.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 22-aastane üliõpilane. Terve kooliaja mõtlesin, et küll olen ikka üks õnnelik inimene, sest mul on kõige parem perekond ja kõik on üldiselt nii hästi mu elus. Ilmselt aga ei mõelnud sellele aga väga tihti üldse, sest tavaliselt ju on nii, et seni kuni kõik on hästi, võetakse asju ka iseenesestmõistetavalt. Minu isa jäi aga ülikooliajal väga raskelt haigeks ja tema surmast pole veel aastatki möödunud. Samal ajal lahkus kodunt teise linna tööle ja elama ka minu õde. Olime peamiselt emaga kahekesi ja hoolitsesime isa eest, see oli kõik väga väga raske ja nutt tuleb peale ka sellest kirjutades. Isa kaotamise valust pole ma muidugi üle saanud, kuigi ütleksin, et olen teinud palju edusamme. Ema teeb väga palju tööd ja nüüd muretsen ka tema pärast, alguses oli täiesti selline paaniline hirm, et ega nüüd emaga ei juhtu midagi. Õnneks olen suutnud sellest enamvähem jagu saada. Samuti muutusin hüpohondrikuks. Õega saan väga hästi läbi, õde töötab välismaal. Isa haiguse ajal tutvusin oma elu esimese suure armastusega, kellega olen koos olnud tänaseni ja peagi abiellun ja läheme koos välismaale seoses tema tööga. Kuigi tema on aidanud mul ka üle saada sellest suurest depressioonist seoses isa kadumisega, tundub mulle, et tegelikult olen ma endiselt üks suur muremasin. Nüüd muretsen juba sellepärast, et kuidas saan hakkama abielus, olen nii noor veel, millal lapsi saada jne. Vahel me tülitseme seepärast, et meie perekonnad on erinevad (mehel väga traditsiooniline heas mõttes, meil veidike selline vabam) ja mõlemad kujutavad ette, et ühe perekond avaldab teisele survet ja mulle tundub vahel, et ämma jaoks olen ainult tubli poja naine ja et minu töö ja tegemised pole võrreldavad mehe omaga (välismaale läheme seoses mehe tööga, mina pean seal tööd alles otsima) ja et umbes peamine, et on mitu last varakult. Ja seda ma lausa kardan, mingit survet, mees jääb peaaegu alati oma ema poolele muidugi. Minu ema jälle rõhutab, et ei saaks väga vara, et olen ise nii palju üle elanud ja peame kahekesi esmalt hakkama saama (siin leiab mees, et minu ema sekkub). Ise täpselt ei tea, mis tahan. (tööalast edukust kindlasti, ei taha ilmaski seda tunnet, et olen koduperenaine ja muud ei miskit, et mees on ainuke edukas - seda jälle pelgan) Ja oma ema külge tundun ma lausa klammerduvat, eks see on seotud ka isa surmaga ja et kahekesi oleme üksteist toetanud. Nüüd jääb ta päris üksi, kui mina lahkun ja kõik see suur elumuutus, abielu, elu teises riigis, kahekesi hakkamasaamine (pole otseselt koos elanud) teeb kõik nii keeruliseks. Lisaks veel lõpetan ülikooli. Mulle tundub vahel, et mis mõte kõigel üldse on (seda on ilmselt väga kummaline lugeda ja ma ei kujutaks ette, et ma kunagi varem oleks nii mõelnud) - kõik need elumured ja siis lähed vanemaks ja kui ma ei saa tööd ja lapsi tahan, aga et kõik oleks tasakaalus ja et ikka ükspäev elu läbi jne. Vahepeal piinasin vist lausa oma armsamat, ta oli täitsa hirmunud, et ma ei tahagi enam temaga olla. Mul ei olnud sellist tunnet, aga just see kuidagi ükskõiksus elu suhtes ja pidev kahtlemine teen ma nüüd ikka õigesti. Ei ole ka isa, kes ütleks, et mis sa nüüd mõtled niipalju, ole rahulik. Ma proovin end palju distsiplineerida ja öelda endale, et küll laabub kõik, aga siis jälle taban end niisugustelt depressiivsetelt mõtetelt. Vabandan, et nii segaselt ja pikalt kirjutan. Enesehinnang on mul ka madal, mõtlen, et olen äkki vale eriala valinud ja pole nii spetsialist, kui tahaksin ja kõik see tulevane elu...

Mulle tundub, et ma mõtlen nii palju lihtsalt kõikvõimalikele probleemidele, et elamiseks ei jäägi aega. OHH! Olen väga tänulik, kui oskate interneti teel midagi karmi öelda, mis mind sellest muretsemisest lahti raputaks elu nautima. Ette tänades, rõõmu ihkav tütarlaps!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!

Kallis rõõmu ihkav tütarlaps, Sinu sellist segadust hinges saab seletada sellega, et isa surmast on Sinu jaoks veel vähe aega möödas. Leinaaeg on tihti kuni kaks aastat.

Kirjutad, et isa ütleks: "Mis Sa nii palju mõtled, ole rahulik!" Nii peaksidki tegutsema. Püüa leida mingi lõõgastumise viis ja harjuta seda mõni aeg. Mõtted tuleb kontrolli alla saada ja ebameeldivad, enesekindlust õõnestavad mõtted muuta ratsionaalsemateks ja positiivseteks.

Jõudu ja edu soovides!

Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

isiksuse analüüs

probleem on selles et igal asjal on kaks külge ja see segab elamist täna mõtlen nii ja homme teisiti enesekindlust pole üldse hirm tuleviku ees liigne muretsemine ühe sõnaga väga paha on olla ise arvan ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Loodan, et koos psühholoogiga leiate oma probleemidele lahendusi. Minge julgelt psühholoogi juurde. Kirja teel on keeruline Teid nõustada.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Loe edasi

muretsemine

Tere.
Probleem selles, et muretsen alatihti põhjendamatult palju. Eriti 3aastase lapse iga haiguse pärast. Viimane kord olid tal suurenenud lümfisõlmed ja võite ise arvata millised protsetuurid laps ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Ema rollis on muretsemine õigel kohal, kuid kõike tuleb teha mõõdukalt. Kõigepealt tuleks hakata usaldama oma arsti, sest tal oli õigus ja tal on oskused, mis peaksid Teie sellekohastest oskustest ...

Loe edasi

küsimus

Lgp. Harri Küünarpuu

Sooviksin teada, kas liigne muretsemine/pidev depressioon ja stress võivad tuua endaga kaasa raskemaid tervisehäireid?

Teie vastust ootama jäädes

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!



Kahjuks tõesti. Pidev muretsemine ja ülemäärane stress toovad kaasa sageli peale psüühiliste murede ka kehalisi kaebusi. Kõige sagedamini südame ja veresoonkonna haigusi ...

Loe edasi

ärevus

Tere!

Olen kuulnud sellisest asjast nagu ärevushäire.Tunnen huvi,et kuidas saada selle häire kohta rohkem infot?

Kas seda loetakse haiguseks ja on see ravitav?

Olen ...

Vastas dr Katri-Evelin Esop

Ärevushäireid on palju ja erinevaid. Kõige sagedasemad neist on üldistunud ärevus (ülemäärane muretsemine sõltumata olukorrast) ja paanikahäire (tõlgendatakse katastrofaalsena teatud kehalisi aistinguid). ...

Loe edasi

ärevus ja hirmud

tere! mina olen abiturient ja hetkel on mul elus väga kiire aeg. ma saan õppimisega normaalselt hakkama, arvatavasti saan isegi kuldmedali, aga ikkagi ma pabistan koguaeg, et äkki mul läheb õppimises midagi ...

Vastas dr Elen Kihl

Loomulikult on mõningane muretsemine igati normaalne, eriti sellistel perioodidel, mis on elus väga tähtsad. Kooli lõpetamine ja ülikooli astumine on oluline ja raske aeg. Sinu muretsemine on aga pisut ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi