Muretsemine 04.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 22-aastane üliõpilane. Terve kooliaja mõtlesin, et küll olen ikka üks õnnelik inimene, sest mul on kõige parem perekond ja kõik on üldiselt nii hästi mu elus. Ilmselt aga ei mõelnud sellele aga väga tihti üldse, sest tavaliselt ju on nii, et seni kuni kõik on hästi, võetakse asju ka iseenesestmõistetavalt. Minu isa jäi aga ülikooliajal väga raskelt haigeks ja tema surmast pole veel aastatki möödunud. Samal ajal lahkus kodunt teise linna tööle ja elama ka minu õde. Olime peamiselt emaga kahekesi ja hoolitsesime isa eest, see oli kõik väga väga raske ja nutt tuleb peale ka sellest kirjutades. Isa kaotamise valust pole ma muidugi üle saanud, kuigi ütleksin, et olen teinud palju edusamme. Ema teeb väga palju tööd ja nüüd muretsen ka tema pärast, alguses oli täiesti selline paaniline hirm, et ega nüüd emaga ei juhtu midagi. Õnneks olen suutnud sellest enamvähem jagu saada. Samuti muutusin hüpohondrikuks. Õega saan väga hästi läbi, õde töötab välismaal. Isa haiguse ajal tutvusin oma elu esimese suure armastusega, kellega olen koos olnud tänaseni ja peagi abiellun ja läheme koos välismaale seoses tema tööga. Kuigi tema on aidanud mul ka üle saada sellest suurest depressioonist seoses isa kadumisega, tundub mulle, et tegelikult olen ma endiselt üks suur muremasin. Nüüd muretsen juba sellepärast, et kuidas saan hakkama abielus, olen nii noor veel, millal lapsi saada jne. Vahel me tülitseme seepärast, et meie perekonnad on erinevad (mehel väga traditsiooniline heas mõttes, meil veidike selline vabam) ja mõlemad kujutavad ette, et ühe perekond avaldab teisele survet ja mulle tundub vahel, et ämma jaoks olen ainult tubli poja naine ja et minu töö ja tegemised pole võrreldavad mehe omaga (välismaale läheme seoses mehe tööga, mina pean seal tööd alles otsima) ja et umbes peamine, et on mitu last varakult. Ja seda ma lausa kardan, mingit survet, mees jääb peaaegu alati oma ema poolele muidugi. Minu ema jälle rõhutab, et ei saaks väga vara, et olen ise nii palju üle elanud ja peame kahekesi esmalt hakkama saama (siin leiab mees, et minu ema sekkub). Ise täpselt ei tea, mis tahan. (tööalast edukust kindlasti, ei taha ilmaski seda tunnet, et olen koduperenaine ja muud ei miskit, et mees on ainuke edukas - seda jälle pelgan) Ja oma ema külge tundun ma lausa klammerduvat, eks see on seotud ka isa surmaga ja et kahekesi oleme üksteist toetanud. Nüüd jääb ta päris üksi, kui mina lahkun ja kõik see suur elumuutus, abielu, elu teises riigis, kahekesi hakkamasaamine (pole otseselt koos elanud) teeb kõik nii keeruliseks. Lisaks veel lõpetan ülikooli. Mulle tundub vahel, et mis mõte kõigel üldse on (seda on ilmselt väga kummaline lugeda ja ma ei kujutaks ette, et ma kunagi varem oleks nii mõelnud) - kõik need elumured ja siis lähed vanemaks ja kui ma ei saa tööd ja lapsi tahan, aga et kõik oleks tasakaalus ja et ikka ükspäev elu läbi jne. Vahepeal piinasin vist lausa oma armsamat, ta oli täitsa hirmunud, et ma ei tahagi enam temaga olla. Mul ei olnud sellist tunnet, aga just see kuidagi ükskõiksus elu suhtes ja pidev kahtlemine teen ma nüüd ikka õigesti. Ei ole ka isa, kes ütleks, et mis sa nüüd mõtled niipalju, ole rahulik. Ma proovin end palju distsiplineerida ja öelda endale, et küll laabub kõik, aga siis jälle taban end niisugustelt depressiivsetelt mõtetelt. Vabandan, et nii segaselt ja pikalt kirjutan. Enesehinnang on mul ka madal, mõtlen, et olen äkki vale eriala valinud ja pole nii spetsialist, kui tahaksin ja kõik see tulevane elu...

Mulle tundub, et ma mõtlen nii palju lihtsalt kõikvõimalikele probleemidele, et elamiseks ei jäägi aega. OHH! Olen väga tänulik, kui oskate interneti teel midagi karmi öelda, mis mind sellest muretsemisest lahti raputaks elu nautima. Ette tänades, rõõmu ihkav tütarlaps!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!

Kallis rõõmu ihkav tütarlaps, Sinu sellist segadust hinges saab seletada sellega, et isa surmast on Sinu jaoks veel vähe aega möödas. Leinaaeg on tihti kuni kaks aastat.

Kirjutad, et isa ütleks: "Mis Sa nii palju mõtled, ole rahulik!" Nii peaksidki tegutsema. Püüa leida mingi lõõgastumise viis ja harjuta seda mõni aeg. Mõtted tuleb kontrolli alla saada ja ebameeldivad, enesekindlust õõnestavad mõtted muuta ratsionaalsemateks ja positiivseteks.

Jõudu ja edu soovides!

Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi