Muretsemine 04.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 22-aastane üliõpilane. Terve kooliaja mõtlesin, et küll olen ikka üks õnnelik inimene, sest mul on kõige parem perekond ja kõik on üldiselt nii hästi mu elus. Ilmselt aga ei mõelnud sellele aga väga tihti üldse, sest tavaliselt ju on nii, et seni kuni kõik on hästi, võetakse asju ka iseenesestmõistetavalt. Minu isa jäi aga ülikooliajal väga raskelt haigeks ja tema surmast pole veel aastatki möödunud. Samal ajal lahkus kodunt teise linna tööle ja elama ka minu õde. Olime peamiselt emaga kahekesi ja hoolitsesime isa eest, see oli kõik väga väga raske ja nutt tuleb peale ka sellest kirjutades. Isa kaotamise valust pole ma muidugi üle saanud, kuigi ütleksin, et olen teinud palju edusamme. Ema teeb väga palju tööd ja nüüd muretsen ka tema pärast, alguses oli täiesti selline paaniline hirm, et ega nüüd emaga ei juhtu midagi. Õnneks olen suutnud sellest enamvähem jagu saada. Samuti muutusin hüpohondrikuks. Õega saan väga hästi läbi, õde töötab välismaal. Isa haiguse ajal tutvusin oma elu esimese suure armastusega, kellega olen koos olnud tänaseni ja peagi abiellun ja läheme koos välismaale seoses tema tööga. Kuigi tema on aidanud mul ka üle saada sellest suurest depressioonist seoses isa kadumisega, tundub mulle, et tegelikult olen ma endiselt üks suur muremasin. Nüüd muretsen juba sellepärast, et kuidas saan hakkama abielus, olen nii noor veel, millal lapsi saada jne. Vahel me tülitseme seepärast, et meie perekonnad on erinevad (mehel väga traditsiooniline heas mõttes, meil veidike selline vabam) ja mõlemad kujutavad ette, et ühe perekond avaldab teisele survet ja mulle tundub vahel, et ämma jaoks olen ainult tubli poja naine ja et minu töö ja tegemised pole võrreldavad mehe omaga (välismaale läheme seoses mehe tööga, mina pean seal tööd alles otsima) ja et umbes peamine, et on mitu last varakult. Ja seda ma lausa kardan, mingit survet, mees jääb peaaegu alati oma ema poolele muidugi. Minu ema jälle rõhutab, et ei saaks väga vara, et olen ise nii palju üle elanud ja peame kahekesi esmalt hakkama saama (siin leiab mees, et minu ema sekkub). Ise täpselt ei tea, mis tahan. (tööalast edukust kindlasti, ei taha ilmaski seda tunnet, et olen koduperenaine ja muud ei miskit, et mees on ainuke edukas - seda jälle pelgan) Ja oma ema külge tundun ma lausa klammerduvat, eks see on seotud ka isa surmaga ja et kahekesi oleme üksteist toetanud. Nüüd jääb ta päris üksi, kui mina lahkun ja kõik see suur elumuutus, abielu, elu teises riigis, kahekesi hakkamasaamine (pole otseselt koos elanud) teeb kõik nii keeruliseks. Lisaks veel lõpetan ülikooli. Mulle tundub vahel, et mis mõte kõigel üldse on (seda on ilmselt väga kummaline lugeda ja ma ei kujutaks ette, et ma kunagi varem oleks nii mõelnud) - kõik need elumured ja siis lähed vanemaks ja kui ma ei saa tööd ja lapsi tahan, aga et kõik oleks tasakaalus ja et ikka ükspäev elu läbi jne. Vahepeal piinasin vist lausa oma armsamat, ta oli täitsa hirmunud, et ma ei tahagi enam temaga olla. Mul ei olnud sellist tunnet, aga just see kuidagi ükskõiksus elu suhtes ja pidev kahtlemine teen ma nüüd ikka õigesti. Ei ole ka isa, kes ütleks, et mis sa nüüd mõtled niipalju, ole rahulik. Ma proovin end palju distsiplineerida ja öelda endale, et küll laabub kõik, aga siis jälle taban end niisugustelt depressiivsetelt mõtetelt. Vabandan, et nii segaselt ja pikalt kirjutan. Enesehinnang on mul ka madal, mõtlen, et olen äkki vale eriala valinud ja pole nii spetsialist, kui tahaksin ja kõik see tulevane elu...

Mulle tundub, et ma mõtlen nii palju lihtsalt kõikvõimalikele probleemidele, et elamiseks ei jäägi aega. OHH! Olen väga tänulik, kui oskate interneti teel midagi karmi öelda, mis mind sellest muretsemisest lahti raputaks elu nautima. Ette tänades, rõõmu ihkav tütarlaps!