agressiivsus 04.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere Harri,



Alustan kuskilt algusest...

Olin 16-17 aastane, kui tuli minu esimene suur armastus. Tunded olid tugevad. Kahjuks sai sellest suurest armastusest üks suur õudusunenägu. mina oma sõnadega ütleks, et ta läks huluks...terminitesse ei oska panna, kuigi olen selle peale palju mõelnud. alguses tulid kaklused, mis läksid aina hullemaks. ta läks vahest väga agressivseks, eriti kui jõi. siis tuli esimene kaklus, kus tulid käed käiku - sel korral oli seal ka veel üks sõber, kes sai samuti paar hoopi. mina sain ilmselt tookord närvishoki, sest alles aasta aega hiljem selle sõbraga seda korda arutades, sain teada, et kohapeal oli ka politsei käinud - mul oleks see olnud nagu mälust pühitud, samuti oli sündmuste järjekord ka segane. peale seda ütlesin talle, et jätan ta maha. selle peale võttis ta noa ja lubas endal veenid läbi tõmmata. siin tegin ma suure vea, väga suure - lubasin, et jään siiski temaga. edasi läks asi aina hullemaks - leidnud minu manipuleerimise viisi, oli ta iga riiu peale valmis ennast ära tapma. ta oli ka sügavas depressioonis, rääkis pidevalt, et elu on mõtetu, tahab surra jne. kaklused olid ka väga hullud, mõnikord tuli ta mulle kallale. rusikatega päris ei löönud, aga tõukas ja andis kõrvakiile. ta ahistas mind oma armukadedusega, elasin pidevas hirmus tema ees, kartes millal ta võib ära pöörata. need "ära pööramised" läksid ka aina hullemaks - ta nägi ja kuulis hallutsinatsioone ja pani täiesti segast. kord oleks ta mind äärepealt ära kägistanud - ta väitis, et mina pole mina ise (ka see kord on minu mälupildis täiesti segane). ajaperiood, kus asi oli ikka väga hull, kestis umbes 3 kuud. tegin suure vea ka sellega, et eriti abi ei otsinud, püüdsin oma tarkusega hakkama saada. sõpradele eriti ei rääkinud, häbi oli. vanematele ka mitte. olin suures masenduses ja pidevas hirmus, et ta tapabki ennast ära - olin selles veendunud, et ta on selleks võimeline. ma ei näinud enam mingit väljapääsu. lõpuks läks aga asi nii hulluks, et vanemad said sellest teada ja kuna mina olin selleks hetkeks juba täiesti apaatseks muutunud, võtsid nad tegutsemise üle. vabanesin sellest inimesest. elab ta siiamaani.



psühholoogi juurde olen selle teemaga pöördunud üks kord, siis lõpus - kui asi hästi kriitiline. ootasin - ma ei tea mida - konkreetseid tegutsemisjuhiseid vms. psühholoog ainult kuulas mind, hoidis kahe käega pead kinni ja korrutas, et "oi kui hirmus". rohkem pole pöördunud.



nüüd olen 23. uus elu, uued inimesed. uus mees. uus mure ka. nimelt lähevad meil vahest kaklused ka päris hulluks - õigemini, hästi emotsionaalseks ja natuke inetuks. kõige hullem on sealjuures see, et olen ise oma meest mitu korda löönud. jube häbi on seda kirjutada ja seda tunnistada. olen ju ise seda kogenud - kui halb see on ja ei tahaks kunagi seda kellelegi teha, eriti sellele, keda armastan!!! vihkan vägivalda! peres ei ole ka kunagi midagi sellist olnud ning pean sellist vägivaldset käitumist VÄGA VALEKS! Ometi teen seda ise...kaklus läheb inetuks ja mul läheb juhe täitsa kokku, ei suuda ennast pidurdada. hiljem kahetsen rängalt ja olen väga masendunud, tunnen talle kaasa ja on kohutavad süümepiinad.



olen jõudnud arvamusele, et selline agressivne käitumine tuleneb minu enda minevikust ja kogemustest. peale neid asju kunagi ammu hakkasin ka unenägusid nägema, kus peksin inimesi. mõnuga. on tulnud ka komme endale haiget teha, kui meil kaklused on. see on umbes nii - tema ütleb mulle halvasti -> mul on valus -> tuleb tahtmine ennast kriimustada, nii et veri väljas või rusikaga lüüa seina, nii et haiget saan. ka see tundub nagu "õpitud" olevat oma endiselt boyfriendilt - ta tegi seda kogu aeg - lõikas oma käed lõhki ja kustutas suitsu enda käe peale.



olen enda psüühika pärast mures, tahaks vabaneda nendest mineviku "link'idest" oma tunnetes, ei taha, et minevik mind niiviisi mõjutaks. ei taha ka, et teine inimene (praeegune boyfriend) peaks kannatama minu mineviku pärast. ja tahan normaalset suhet ning seda, et ma ei teeks selliseid asju, kunagi!!!



mida ma peaksin tegema? eeldan, et kui otsiksin proffessionaali abi, oleks see protseduur päris pikk - ühe kahe korraga inimest ümber ei kujunda. rahalised võimalused ei ole väga suured. ja mis metoodikat peaks üldse kasutama? ilmselt oleks vaja sügavamat eneseanalüüsi teha spetsialisti abiga. mida ma saaks ise ette võtta? kas üldse on võimalik midagi ette võtta? võib-olla mu oletus on üldse vale?



palun aidake nõuga,

aitäh ette,

T.