Kuidas käituda mehega 28.03.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Suhted mehega on väga sassis ja kipuvad minema pigem vägivallatsemiseks. Aasta tagasi saime oodatud tütrekese ja siis oli paar kuud päris ilus elu, aga probleemid algasid kasvatamisega - kummalgi meist erinev arusaam nt. kasvõi lapse söötmisest. Kõik see, mida mina arvasin polnud kindlasti aktsepteeritav ja oli naeruväärne, sest mina olen alles noor ja roheline ja tohutult rumal. (eelmisest kooselust mul 7-aastane tütar, minu ja mehe vanusevahe 5 aastat). Pikapeale hakkas see järjest rohkem kõrva riivama ja eriti solvavaks läks asi paar kuud tagasi. Nimelt on tal alati vaja oma emotsioonid suure vihaga välja plahvatada, kas siis mulle näkku või siis paberile, mis on mõeldud minu jaoks lugemiseks. JA see paber sisaldas väga ränka teksti, kõik stiilis kui väga halb ma olen. Ma ei püüagi väita, et mul poleks mingeid vigu, aga selliseid nagu seal loetelus, selliseid oli nii solvav lugeda, et siiamaani tekitab see tohutut viha ja valu. Sellest ajast peale lubab ta endale seda luksust, et ütleb (õigem oleks öelda, et välja sülitab), mida mõtleb ja pole tähtis kui haiget see mulle võib teha. Selline jäme käitumine on vaid minuga, aga kaaskondlaste vastu on ülihea jne ülivõrdes inimene. Igakord on mul tahtmine teda visata millegagi ja paar korda olen juba teda vastu kätt löönud. Aga kaua ma suudan nii vastu pidada. Ta ise vabandab ennast sellega, et tuleb hiljem minu juurde ja ütleb, et ta ei tahtnud, aga pingeline elu lihtsalt tõukab sellele teele (rahapuudus hetkel). Ma olen püüdnud olla igati mõistev ja saanud aru, et finantsolukord võib paljude inimeste elusid keerukamaks muuta, aga samas ma tean, et juba 10 min hiljem võib ta ennast jälle minu peal tühjaks elada. Nüüd viimasel ajal olen lihtsalt jõuetusest lubanud tema juurest ära minna, aga materiaalselt olen temast sõltuv. Sellega kaasnevad ka seksuaalprobleemid. Mul on tunne, et ma ei suuda temaga isegi nendel harvadel helgetel hetkedel magada, sest kõik kuude jooksul öeldu käiks nagu silme eest läbi ja ma mõtlen sealsamas voodis, et, kes ma siis tema jaoks ikkagi olen. Kui ma olen nii kritiseeritav objekt, siis miks ma voodisse kõlban, aga muidu mitte. Igatahes olen kaotanud ka igasuguse usalduse tema vastu, sest hiljem kasutab ta öeldut kurjalt ära. Probleeme on nii palju ja loodan, et suudate enamvähem minu mõtetega sammu pidada. Või olen ma liiga madala valulävega? Miks ma ei või kasutada iseenda ajupotentsiaali mõtlemiseks? Miks ta tahab kõik otsused teha ise, kaasaarvatud need, mis peaks olema ainult minu rida. Kas on võimalik, et nii võib kaduda ka armastus mehe vastu? Temalt endalt vastuseid ei saa, sest kuna tema käib ülikoolis, siis mina olen nii loll, et üldse selliseid probleeme tekitan ja esitan. Nii tahaks nutta, et ta ei võta mind sellisena nagu ma olen. Temaga rääkimine viib ainult uue tülini, sest kõik tülid jäävad alati lahendamata. Lahendada polevat aga midagi, sest mina ise tekitan need probleemid jne. Kas on võimalik parandada sellist olukorda?

Ette tänades