mida teha? 23.02.02 / Psühholoogia
Külastaja küsib:
Lugu on lühidalt selline, elame vabaabielus veidi üle aasta, meil on varsti aastaseks saav laps. Kui kurameerisime, olid meil suured tulevikuplaanid, tahtsime kõike koos teha. Laps sündis, mina jäin koju, kuni mees töö kaotas. Suvest alates teen kodus tööd ja maksan kõik arved. Tema käib tööl sellisel kohal, kus palka ei saa. Mees midagi ette ei võta, oma pahameele valab kodus välja. Viimasel ajal ei olegi ma püüdnud temaga rääkida, sest hakkab karjuma - vale aeg, vale teema vms. Tegelikult teen rõõmuga armastatud inimesele kõike - süüa, koristan, pesen pesu jne. Laps on tore, temaga mees vahel viitsib tegeleda, teda armastab. Aga minust ei tee väljagi. Nii ei saa ma ei armastust, seksi (juba aasta aega), sõprust (tema oma elu ja mkäike minuga ei jaga - mul polevat vaja teada) ega ka materiaalset tuge mitte. Küsimus tekib, et miks ma selline tossike olen ja teda minema ei suuda saata? Ma ei pea juba ka endast ise enam lugu (eks mulle olda juba pikemat aega ka selgeks tehtud, et olen paks (60kg), loll või idioot, ei oska inimestega suhelda (enne seda probleemi polnud ja kõigi teistega oskan, ainult mitte temaga) ja muidu kõigeks kõlbmatu. Mingi osa minust on seda kõike juba ka uskuma hakanud. Aga kui ma temaga rääkida ei püüa ja vaikselt oma asja ajan, siis on ta vähemalt viisakas. Nii ma siis ootan, et äkki hakkab mind ka veel märkama ja armastama.
Arst vastas:
dr Harri Küünarpuu
Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ
Tere!
Ma ei oska nii lühikese kirja peale kindlasti väita, aga ma oletan, et Teie mees võib olla küllalt depressiivne oma töö kaotamise ja ebaõnnestunud töö valiku pärast (kus talle ei maksta) ja ta ei oska oma tunnetega selle asjus kuidagi hakkama saada. Ja ainuke mis teda aitab, on Teie peale karjumine ja sõimamine. Et see ehk aitab hetkeks unustada omaenda ebaõnnestumised ja tunda, et keegi teine on hoopis halb ja paha. Eks see seletus näib kuidagi Teie mehe õigustamisena, aga mõnikord on inimesed oma depressiooniga toimetulemisel mõnevõrra saamatud.
Kindlasti ei pea Te seda kannatama. Ma arvan, et Te võiksite tal paluda otsida abi sealt, kus seda võiks saada. Näiteks arstilt. Aga ma usun, et kui Te seda talle ütlete, siis Te veel kuulete kui rumal Te olete. Nii et selliste asjade ütlemine on üsna ohtlik. Aga teisalt, oma tunnetega ja eluga sassijooksnud inimese juurest minemakõndimine lahendab probleemi ainult Teie jaoks. Kui lahendab.
Kolmas asi. Ma arvan, et Te ei pea kindlasti mitte uskuma jääma, mida depressioonis ja vaevas inimene Teie kohta ütleb. Te ei ole kindlast miskit sellist, nagu ta väidab Teid olevat. Näib, et Teie olete hoopis tublim kui tema ja olete leidnud selles raskes olukorras võimaluse oma perekonda elatada. Ja muidki tublisid asju teha: süüa teha, koristada, pesu pesta, last kasvatada. Teie olete tubli ja ehk on tema hoopis pisut saamatu oma elu joone peale seadma. Usutavasti püüab ta midagi teha, et asju parandada, kuid tal ei pruugi asi õnnestuda.
Kas ja kuidas ärgitada teda mingit abi otsima, ma ei oska öelda. Teie tunnete teda paremini ja teate, mida selleks teha on tarvis. Kas see on vaikne kannatamise viis või on see mõni muu, Teie teate seda kindlasti paremini.
Jõudu,
H.Küünarpuu
Nõuanded teemal: Psühholoogia
Veider käitumishäire
Tere!
Mind paneb juba pikemat aega hämmastama ühe inimese kummaline käitumine ja seepärast otsustasin asjatundjalt nõu küsida.
Tegemist on 52- aastase vanapoisiga, ...
Vastas dr Irene Kalvet
Tere!
Kõigepelt võiksid mõtiskleda selle üle, mida teie suhe Sulle tähendab, mida Sa tunned ja milleks suhe Sinule vajalik on.
Tema oli Sinusse armunud, ja see on üpris loomulik, ...
Vaata kõiki nõustamisi