Mure tütre pärast 16.09.10 / Psühholoogia

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Psühhoterapeudid teavad murejuttude teraapilist efekti – nn usaldustelefoni sündroomi. Paljud psühhoterapeudid peale minugi kogevad ka normaalsetel inimestel hüpohondrilist käitumist – inimesed leiavad endas haigusi ja räägivad sellest. Kuid me teame ka asja kaks vastakat efekti – mõned räägivadki endale haiguse külge (ja süüdistavad arsti – miks sa ei märganud, miks sa mind ei uskunud). Kuid teine osa räägib ennast haigusehirmust tõepoolest tühjaks.

Nii muutub oluliseks, mida see rääkimine või mitterääkimine kaasa toob ja kui rääkida, siis kuidas, ehk millise psüühilise häälestusega. See kehtib nii rääkimise kohta perega kui ka iseendaga – mõtlemine on suures osas verbaalne sisedialoog.

Teie mure põhjus on tütre haigus. Haigused pelgavad psüühiliselt tugevaid inimesi ja ründavad nõrku. Kui meie murejutud on halavad, ennasthaletsevad, saatust kiruvad, abitud, siis sisendame endasse nõrkust. Kui meie jutud murest on ükskõiksed, üleolevad, haigust ignoreerivad, siis oleme juba vastupidavamad. Aga kui räägime tervisestki optimistlikumalt, usuga paranemisse või mittehaigestumisse, siis on meie teadvusele mittealluv osa organismist psüühilises immuunseisundis, omalaadses ringkaitses. See pole esoteerika, just seda me teeme psühhoteraapias – tugevdame inimese psüühilist immuunsüsteemi. Kui inimene tarbib ravimeid, mis on loomulikult ka vajalik, siis sõltub suuresti, kas ta usub nende mõjusse. Kuid samast tuleneb ka tablettravi kahjulik kaasnähtus – ta võib kaotada usu organismi enda võimekusse haiguse vastu võidelda. Nii sünnivad hüpohondrikutest tabletisõltlased.

Minu soovitus Teile – hoidke oma juttudes, mõtetes, käitumises, pisiasjadeski oma kodu psüühilist mikrokliimat vähemalt muretuna või loodetavalt optimistlikuna. Ärge elage millegi hullema hirmus (st ju hullu ootuses), unustage, või õigemini – sundige ennast unustama oma mure, nagu suudate mitte märgata pindu või parmuhammustust. Kui teadvus sellega pidevalt ei tegele, siis võtab organism haigusega toimetuleku mure enda kanda. Inimese see osa organismist, mida juhib teadvusele mittekättesaadav alateadvus – endokrinoloogilised, rakubioloogilised, neuroloogilised protsessid – on hoopis targem, kui arvame. Paljudest kergematest haigustestki saame lahti magades või lastes inimesel rahulikult magada, kui teadvus on välja lülitunud. Pidevalt murest rääkides süvendame endas õpitud abitust, siis on organismi eneseabisüsteemi käivitumisel nagu prunt ees.

Kui haigusest ikkagi räägite, siis optimistlikult üleolevas toonis – pole midagi, sellest saame üle, kui teeme nii… Psühholoogia ei tohi uskuda seletamatuid nähtusi nagu aura, kuid aura-usksete seletus on siinkohal näitena päris kohane: kui inimese, tema pere, kogu tema elu kohal kumab negatiivne, (vist siis tumesinine, lilla või pruun) aura, on see koht, kuhu kõik elu ebaõnnestumised tahavadki koguneda ja kus neid on, sinna tuleb aina juurde, nagu kärbseid mädaneva õuna peale. Tervele õunale, näed, ligi ei pääse.

Teadlikul unustamisel, mõtetest väljasurumisel on psühhoteraapiline efekt: pole muremõtet – pole muret. Kaastunne ja halamine on haigele küll inimlikult vägagi aktsepteeritavad empaatlikud käitumisilmingud, kuid väga küsitava raviefektiga.

Kas see arutelu oli kasulik?