Mure tütre pärast 16.09.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere, hea doktor!!!!

Tahan kellegagi rääkida ja mis ma saan endaga ette võtta? Minu elu muutus täielikult käesoleva aasta mais, kui sain teada,et minu tütrel (30 aastane)
diagnoositi halvaloomuline emakakaelavähk. Lõikus sooritati kohe, kui saadi kõik vastused ja uuringud. Koos emakakaelaga eemaldati tal kõik naisorganid. Lõikus oli läinud hästi, kuid nüüd peab ta iga 3 kuu tagant käima uuringutel ja nii 3a.järjest. Olen sellest ajast väga murelik, kujutan endale ette kõige hullemat stsenaariumi ja väga kardan tütre pärast. Kohati mulle tundub, et olen isegi "paranoiline". Tütrega räägin sellest väga vähe, sest ei taha puudutada tema jaoks nii valusat teemat. Näen oma tütre silmadest ,et ka tema kardab oma tuleviku pärast, sest tal on kaks imetoredat tütrekest. Kuigi vaatamata oma seisundile püüab ta olla väga tubli, kuid mina emana oskan vaadata ta sisse, kus tegelikkuses valitseb hirm ja kartus, et "äkki haigus läheb edasi". Me vaikime mõlemad, kuid samas püüame olla optimistid! Minul kukub see aga halvasti välja. Kui olen üksi (me elame eraldi), siis tahes tahtmata hakkan sellele taas mõtlema ja mind haarab hirm tema pärast. Suri ka minu ema vähki ja ma pole siiani unustanud ema haigust. Ma poleks iial uskunud, et midagi taas võib tabada minu peret. Olen pidevas stressis, tihti nutan, sest hirm oma tütre pärast on vallanud mu meele!!! Püüan omale selgeks teha, et kõik saab korda, aga siinsamas mõtlen taas, et kas ikka saab!? Mõtlesin minna arstile, et äkki vaja mulle mingeid rahusteid, kuid ma pole neid iial võtnud ja kas ma peaksingi??? Meil tütrega on vedanud selles mõttes, et me töötame haiglas, meil on väha hea kollektiiv ja palju toetavaid inimesi. Kui koju jõuan-olen ma taas üksi ja jälle taban ennast mõtetega tütrest. Mul on 4 last, kõik on nad suured inimesed ja tublid. Olen vanaemaks 5 lapselapsele. Kuid mõte sellest, et minu laps pole enam endine, ei anna mulle rahu.Täna tehti talle uued uuringud ja vastused saame 2-nädala pärast. Ma palun jumalat, et kõik oleks korras ja ta ei pea läbi tegema keemiaravi. Armas doktor, ma vabandan, et kiri tuli pikk ja ehk ongi see mõnes mõttes hea, et sain kirjutada sellest kellelegi.

Arst vastas:

Tõnu Ots

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Psühhoterapeudid teavad murejuttude teraapilist efekti – nn usaldustelefoni sündroomi. Paljud psühhoterapeudid peale minugi kogevad ka normaalsetel inimestel hüpohondrilist käitumist – inimesed leiavad endas haigusi ja räägivad sellest. Kuid me teame ka asja kaks vastakat efekti – mõned räägivadki endale haiguse külge (ja süüdistavad arsti – miks sa ei märganud, miks sa mind ei uskunud). Kuid teine osa räägib ennast haigusehirmust tõepoolest tühjaks.

Nii muutub oluliseks, mida see rääkimine või mitterääkimine kaasa toob ja kui rääkida, siis kuidas, ehk millise psüühilise häälestusega. See kehtib nii rääkimise kohta perega kui ka iseendaga – mõtlemine on suures osas verbaalne sisedialoog.

Teie mure põhjus on tütre haigus. Haigused pelgavad psüühiliselt tugevaid inimesi ja ründavad nõrku. Kui meie murejutud on halavad, ennasthaletsevad, saatust kiruvad, abitud, siis sisendame endasse nõrkust. Kui meie jutud murest on ükskõiksed, üleolevad, haigust ignoreerivad, siis oleme juba vastupidavamad. Aga kui räägime tervisestki optimistlikumalt, usuga paranemisse või mittehaigestumisse, siis on meie teadvusele mittealluv osa organismist psüühilises immuunseisundis, omalaadses ringkaitses. See pole esoteerika, just seda me teeme psühhoteraapias – tugevdame inimese psüühilist immuunsüsteemi. Kui inimene tarbib ravimeid, mis on loomulikult ka vajalik, siis sõltub suuresti, kas ta usub nende mõjusse. Kuid samast tuleneb ka tablettravi kahjulik kaasnähtus – ta võib kaotada usu organismi enda võimekusse haiguse vastu võidelda. Nii sünnivad hüpohondrikutest tabletisõltlased.

Minu soovitus Teile – hoidke oma juttudes, mõtetes, käitumises, pisiasjadeski oma kodu psüühilist mikrokliimat vähemalt muretuna või loodetavalt optimistlikuna. Ärge elage millegi hullema hirmus (st ju hullu ootuses), unustage, või õigemini – sundige ennast unustama oma mure, nagu suudate mitte märgata pindu või parmuhammustust. Kui teadvus sellega pidevalt ei tegele, siis võtab organism haigusega toimetuleku mure enda kanda. Inimese see osa organismist, mida juhib teadvusele mittekättesaadav alateadvus – endokrinoloogilised, rakubioloogilised, neuroloogilised protsessid – on hoopis targem, kui arvame. Paljudest kergematest haigustestki saame lahti magades või lastes inimesel rahulikult magada, kui teadvus on välja lülitunud. Pidevalt murest rääkides süvendame endas õpitud abitust, siis on organismi eneseabisüsteemi käivitumisel nagu prunt ees.

Kui haigusest ikkagi räägite, siis optimistlikult üleolevas toonis – pole midagi, sellest saame üle, kui teeme nii… Psühholoogia ei tohi uskuda seletamatuid nähtusi nagu aura, kuid aura-usksete seletus on siinkohal näitena päris kohane: kui inimese, tema pere, kogu tema elu kohal kumab negatiivne, (vist siis tumesinine, lilla või pruun) aura, on see koht, kuhu kõik elu ebaõnnestumised tahavadki koguneda ja kus neid on, sinna tuleb aina juurde, nagu kärbseid mädaneva õuna peale. Tervele õunale, näed, ligi ei pääse.

Teadlikul unustamisel, mõtetest väljasurumisel on psühhoteraapiline efekt: pole muremõtet – pole muret. Kaastunne ja halamine on haigele küll inimlikult vägagi aktsepteeritavad empaatlikud käitumisilmingud, kuid väga küsitava raviefektiga.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

lapse hirmud

Tere! Mul on mure oma 2,4aastase tütre pärast. Võib-olla on see ealine iseärasus, kuid viimasel ajal tuleb kodust väljas, võõrastes kohtades ette, et ta üsna hüsteeriliselt keeldub (hämaratesse) ruumidesse/majadesse ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Soovitan vältida selliseid olukordi, mis last hirmutavad. Mõne aja pärast hakake tütart ettevaatlikult harjutama pimedate ruumide ja müra tekitavate esemetega.
Kodus on piisavalt esemeid, ...

Loe edasi

mure tütre pärast

Tere!

Olen mures oma 20 a. tütre pärast. Ta on üliõpilane ja käib poole kohaga tööl. Ta on alati olnud tundliku närvisüsteemiga, mitte eriti tugeva tervisega, ja nüüd tundub, et koormus ja ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Kui Teie soovitused ja küsimused tütart ärritavad, tuleb sellest loobuda. Proovige nüüd käituda temaga nii; kõiki tema tegevusi püüdke julgustada, kiita.

Püüdke aidata tal ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi