Mure tütre pärast 16.09.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere, hea doktor!!!!

Tahan kellegagi rääkida ja mis ma saan endaga ette võtta? Minu elu muutus täielikult käesoleva aasta mais, kui sain teada,et minu tütrel (30 aastane)
diagnoositi halvaloomuline emakakaelavähk. Lõikus sooritati kohe, kui saadi kõik vastused ja uuringud. Koos emakakaelaga eemaldati tal kõik naisorganid. Lõikus oli läinud hästi, kuid nüüd peab ta iga 3 kuu tagant käima uuringutel ja nii 3a.järjest. Olen sellest ajast väga murelik, kujutan endale ette kõige hullemat stsenaariumi ja väga kardan tütre pärast. Kohati mulle tundub, et olen isegi "paranoiline". Tütrega räägin sellest väga vähe, sest ei taha puudutada tema jaoks nii valusat teemat. Näen oma tütre silmadest ,et ka tema kardab oma tuleviku pärast, sest tal on kaks imetoredat tütrekest. Kuigi vaatamata oma seisundile püüab ta olla väga tubli, kuid mina emana oskan vaadata ta sisse, kus tegelikkuses valitseb hirm ja kartus, et "äkki haigus läheb edasi". Me vaikime mõlemad, kuid samas püüame olla optimistid! Minul kukub see aga halvasti välja. Kui olen üksi (me elame eraldi), siis tahes tahtmata hakkan sellele taas mõtlema ja mind haarab hirm tema pärast. Suri ka minu ema vähki ja ma pole siiani unustanud ema haigust. Ma poleks iial uskunud, et midagi taas võib tabada minu peret. Olen pidevas stressis, tihti nutan, sest hirm oma tütre pärast on vallanud mu meele!!! Püüan omale selgeks teha, et kõik saab korda, aga siinsamas mõtlen taas, et kas ikka saab!? Mõtlesin minna arstile, et äkki vaja mulle mingeid rahusteid, kuid ma pole neid iial võtnud ja kas ma peaksingi??? Meil tütrega on vedanud selles mõttes, et me töötame haiglas, meil on väha hea kollektiiv ja palju toetavaid inimesi. Kui koju jõuan-olen ma taas üksi ja jälle taban ennast mõtetega tütrest. Mul on 4 last, kõik on nad suured inimesed ja tublid. Olen vanaemaks 5 lapselapsele. Kuid mõte sellest, et minu laps pole enam endine, ei anna mulle rahu.Täna tehti talle uued uuringud ja vastused saame 2-nädala pärast. Ma palun jumalat, et kõik oleks korras ja ta ei pea läbi tegema keemiaravi. Armas doktor, ma vabandan, et kiri tuli pikk ja ehk ongi see mõnes mõttes hea, et sain kirjutada sellest kellelegi.

Arst vastas:

Tõnu Ots

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Psühhoterapeudid teavad murejuttude teraapilist efekti – nn usaldustelefoni sündroomi. Paljud psühhoterapeudid peale minugi kogevad ka normaalsetel inimestel hüpohondrilist käitumist – inimesed leiavad endas haigusi ja räägivad sellest. Kuid me teame ka asja kaks vastakat efekti – mõned räägivadki endale haiguse külge (ja süüdistavad arsti – miks sa ei märganud, miks sa mind ei uskunud). Kuid teine osa räägib ennast haigusehirmust tõepoolest tühjaks.

Nii muutub oluliseks, mida see rääkimine või mitterääkimine kaasa toob ja kui rääkida, siis kuidas, ehk millise psüühilise häälestusega. See kehtib nii rääkimise kohta perega kui ka iseendaga – mõtlemine on suures osas verbaalne sisedialoog.

Teie mure põhjus on tütre haigus. Haigused pelgavad psüühiliselt tugevaid inimesi ja ründavad nõrku. Kui meie murejutud on halavad, ennasthaletsevad, saatust kiruvad, abitud, siis sisendame endasse nõrkust. Kui meie jutud murest on ükskõiksed, üleolevad, haigust ignoreerivad, siis oleme juba vastupidavamad. Aga kui räägime tervisestki optimistlikumalt, usuga paranemisse või mittehaigestumisse, siis on meie teadvusele mittealluv osa organismist psüühilises immuunseisundis, omalaadses ringkaitses. See pole esoteerika, just seda me teeme psühhoteraapias – tugevdame inimese psüühilist immuunsüsteemi. Kui inimene tarbib ravimeid, mis on loomulikult ka vajalik, siis sõltub suuresti, kas ta usub nende mõjusse. Kuid samast tuleneb ka tablettravi kahjulik kaasnähtus – ta võib kaotada usu organismi enda võimekusse haiguse vastu võidelda. Nii sünnivad hüpohondrikutest tabletisõltlased.

Minu soovitus Teile – hoidke oma juttudes, mõtetes, käitumises, pisiasjadeski oma kodu psüühilist mikrokliimat vähemalt muretuna või loodetavalt optimistlikuna. Ärge elage millegi hullema hirmus (st ju hullu ootuses), unustage, või õigemini – sundige ennast unustama oma mure, nagu suudate mitte märgata pindu või parmuhammustust. Kui teadvus sellega pidevalt ei tegele, siis võtab organism haigusega toimetuleku mure enda kanda. Inimese see osa organismist, mida juhib teadvusele mittekättesaadav alateadvus – endokrinoloogilised, rakubioloogilised, neuroloogilised protsessid – on hoopis targem, kui arvame. Paljudest kergematest haigustestki saame lahti magades või lastes inimesel rahulikult magada, kui teadvus on välja lülitunud. Pidevalt murest rääkides süvendame endas õpitud abitust, siis on organismi eneseabisüsteemi käivitumisel nagu prunt ees.

Kui haigusest ikkagi räägite, siis optimistlikult üleolevas toonis – pole midagi, sellest saame üle, kui teeme nii… Psühholoogia ei tohi uskuda seletamatuid nähtusi nagu aura, kuid aura-usksete seletus on siinkohal näitena päris kohane: kui inimese, tema pere, kogu tema elu kohal kumab negatiivne, (vist siis tumesinine, lilla või pruun) aura, on see koht, kuhu kõik elu ebaõnnestumised tahavadki koguneda ja kus neid on, sinna tuleb aina juurde, nagu kärbseid mädaneva õuna peale. Tervele õunale, näed, ligi ei pääse.

Teadlikul unustamisel, mõtetest väljasurumisel on psühhoteraapiline efekt: pole muremõtet – pole muret. Kaastunne ja halamine on haigele küll inimlikult vägagi aktsepteeritavad empaatlikud käitumisilmingud, kuid väga küsitava raviefektiga.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi