Konfliktid 06.07.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
5 aastat tagasi kolisin oma mehe juurde elama. Suhe oli just alganud ja olin lapseootel. Seega sai kolitud oma kodukohast mehe vanaema majja elama.
Jätsin kõik oma tutavad ja sõbrad ja sugulased ja soovisin oma elu õnnelikult elada.
Tegeime endale teisele korrusele oma elamise mis on ainult meie päralt ja kuna tänaseks on kaks last siis minu suureks mureks on saanud mehe isa ja vanaema, kellega pean iga päev silmitsi seisma.
Vanaema kohta tean seda, et tal on kaks last. Üks neist siis elab meiega koos e mehe isa. Teine on tütar, kes aga aastaid tagasi lahkus majast vanaema pärast, kes ei lasknud tal oma elu elada. Ainult niiviisi sai ta oma elu peale. Leidis mehe ja tänaseks abielus ja õnnelik ema oma lapsele.
Mehe isa aga elab siiamaani kodus. Tema abielu purunes ja eks see vanaema susserdas nedegi elu lõhki.
Ja nüüd on siis olnud 5 aastat selles majas elatud ja olen minagi vanaema tundma õppinud ainult halvast küljest.
Minu lapsed on selles peres vastu võetud, kuid vanaema on juba 75 aastane ja elab kontrollivalt pidevalt minu mehe kukil. Iga mure, mis tal on, pöördub ta minu abikaasa poole. Kül on vaja arsti juurde sõita ja poodi.
Olen 5 aastat tundnud, et tema on meie vahel. Seda enam et mängus on pärandus, millest ma ei hooli. Maja jääb minu abikaasale ja eks jumal teab, et se on vaid üks suur kinnihoidmine.
Oleme investeerinud kõvasti majja.
Saabus hetk, kui mu mees läks ära teise riiki tööle kuuks ajaks. Ära saatmis päeval hakkas vanaema nutma. Ta ütles selge sõnaga, et tal on nii kahju, kes tema eest siis hoolitsema hakkab. Ta soovib oma lapselast kuni surivoodini kinni hoida. See on laastanud mu elu. See on kohutav minu jaoks.
Hea meelega koliksin lastega välja, kuid mees ei taha. See distant oleks võimalus oma elu taastada, kuid see ei tule mehe poolt kõne allagi. Tundisn kuidas mehe minekuga vanaema kukilt mehelt kadus, nagu oleks seljast välja rebitud. See kiindumus pole normaale. Miks ta ei nõua oma tütrelt ja pojalt kõikke seda, mida minu mehelt. See on minu jaoks hullem kui ahviarmastus.
Mis päästaks meie abielu? Ma olen üks oma murega.

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Põlvkondade vahel on konfliktid ikka olnud ja ega neid arengufilosoofiliselt vaadates vältida eriti ei õnnestugi. Kuid suur suhtlemistarkus selles situatsioonis on oskus vältida konfliktsete arusaamade pinnal tekkida võivaid tülisid. Tülis on alati kaks osapoolt ja tavliselt sõltub just targemast tüli vältimine või lahvatanud tüli lahendamine. 75aastase inimese puhul ei saa nõuda, et just tema see targem lahendaja peaks olema. Teda kammitseb hirm üksinduse ja "kuni surivoodini" abituse ees. Muidugi on see sõltuvus - ilma abita ei pruugiks ta ehk toimegi tulla. Aga tema jaoks pole see sõltuvus, vaid kiindumussuhe. Seda ei saa pahaks panna, sest selline sõltuvuslik kiindumine on üks armastuse erivorm, kuigi erinevas eas paistab ta erinev olema. Eks laste saamise üks mõtegi ole selles, et vanaduspäevil abi ja lähedust tunda. Pealegi on vanavanemate ja lapselaste sidemed tihti tugevamad kui vanemate ja lste vahel.
Hoidke see kiri alles ja vähemalt iga kümne aasta tagant lugege see uuesti läbi. Kas oleksite 75aastaselt õnnelik, kui teil kedagi seltsiks ega toeks pole?

Kas see arutelu oli kasulik?