Kodused probleemid 09.06.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma olen 17-aastane tütarlaps. Elan koos ema, kasuisa ,5-aastase õe ja 10-kuuse vennaga.
Pärisisa on mul surnud... nüüdseks juba 9 aastat.. sealtmaalt algasid tegelikult ka kõik minu probleemid.
9 aastat tagasi oli emal teine mees... rootslane. Tema meeldis mulle väga, kuid siis, kui sain 10, kolis praegune kasuisa meile.
Ma ei meeldinud talle esimesest hetkest peale ja ega tema mulle ka ei meeldinud. Tal oli alati kõige kohta mõni halb kommentaar. Teda häiris, et mul olid sõbrad, ma käisin moodsalt riides, rääkisin kahes keeles ja veidi ka kolmandas, 12-aastaselt juba meikisin ennast, ei olnud super-kehaehitusega (olen veidi tüsedam... mis nüüdseks häirib ka mind ennast), käisin sõbrannadel külas ja tema kõige suurem probleem oli see, et ma sain ka poistega läbi.
Ühesõnaga, ma elasin täiesti normaalse teismelise elu, aga kasuisale see ei sobinud. Ka emaga ei saanud nad juba siis eriti hästi läbi. Nende põhiliseks probleemiks olin mina. Ema kaitses mind kasuisa eest ja alati kui nad vaidlesid, siis karjus kasuisa, et ma olen rõve paks lehm ja lits jne...
Enne teda oli mul endast väga hea arvamus, kuna sarnanen väga emaga ja ema on mul väga ilus naine. Kuid kasuisa suudab siiani iga mu hea arvamuse endast kuidagi maha teha... me ei saa siiani läbi.
Kui ma olin 12, sain endale väikse õe... olin alati õde või venda tahtnud... kuid siis enam ei tahtnud. Ema oli 12 aastat mu parim sõbranna ja järsku polnud tal enam minutitki aega minu jaoks.
Ma jooksin kodust ära ja minu õppimine läks veel halvemaks... kuni kuuenda klassi alguseni õppisin tegelikult neljadele ja viitele... sealtmaalt läks asi üle 2-4.
Mul oli 2 parimat sõbrannat, kellega hakkasin pidudel käima jne.
7 klassi alguses hakkasin käima ühe poisiga... meil oli 5 kuud ideaalne suhe, kuid selle rikkus ära minu tujutsemine, mis oli enamjaolt tingitud sellest, et kodune olukord hakkas üle jõu käima. Mul polnud enam põhimõtteliselt üldse vaba aega: pidin koguaeg kodus koristama ja õde hoidma.
Ema oli kogu aeg tööl ja kasuisa käis tantsutrennides ja igal pool mujal. Tema oli ainuke, kes midagi kodus ei teinud. Kui ta oligi kodus, siis mõnitas mind või vaatas telekast jalgpalli ja jõi õlut.
Pärast seda, kui poisiga lahku läksin, tekkis mulle uus sõbranna. Teise kahega olin ka kodustel põhjustel tülli läinud ja siis jätsid nad mu täiesti, kui poisiga ka veel lahku läksin... Ma lihtsalt nutsin koguaeg ja ei suhelnud enam väga kellegagi.
Uus sõbranna oli ka koduste probleemidega, ta on minust poolteist aastat vanem (varsti saab nüüd 19). Hakkasime koos kodust ära jooksma ja käisime pidudel.
Tema leidis endale poisi, kellega on nüüd 2 aastat koos elanud. Tal vedas, sai kodust minema, kuid vanematega ei saa siiani väga hästi läbi.
Minu probleemid jätkusid.. kasuisa ja ema abiellusid 2 aastat tagasi... kuid sealtmaalt hakkasid probleemid ka kasvama... nad tegid endale firma ja võtsid lihaveised... ja said ka poja ehk siis mulle veel üks pisike, keda kantseldada. Nüüdseks on asi kujunenud nii, et ma olen 9 klassi lõpetanud, pool aastat käisin ka uues koolis, aga kuna eriala ei olnud see, mida ma tahtsin, jätsin pooleli (ema tahtis, et õpiksin põllumajandust, kuigi mina tahtsin muud, aga pidin sinna minema).
Nüüd olen kodus ja hoian lapsi , ema ja kasuisa on kodus ainult õhtuti, minul vaba aega põhimõtteliselt pole, pean koguaeg lapsi hoidma ja õde ei käi lasteaias ka.
Kui ema ja kasuisa kodus on, siis nad tavaliselt tülitsevad... nüüd on teemad küll laialdasemad, kuid endiselt mahun nendesse ka mina sisse.
Ja kumbki neist enda järelt ei korista, mina pean maja korras hoidma ja süüa tegema ja lapsi hoidma ja kõike muud ka tegema, mis on vaja teha.
Tegelikult on see kogu aeg nii olnud, mina olen olnud ainuke, kes peab kodus ka midagi tegema.
Ja nende kahe järelt on võimatu koristada, kuna õde ainult ajab sassi ja siis keeldub koristamast, kui ma seda teha käsin... ütleb, et ei jõua. Mina ka enam ei jõua, kuna närvid on pingul ja emaga vaidlused on hulluksajavad.
Ma tahaksin väga kodust välja kolida, aga ei julge... ma saaksin küll poisi juurde kolida kellega olen nüüd üle poole aasta koos olnud, kuid see on kaugel ja kardan õde ja venda niimoodi jätta.
Ja mul pole ju mingit sissetulekut. A ja peaks vist ka mainima, et mul pole ühtegi isikut tõendavat dokumenti. Kuna minu vana pass on kehtetu ja ema peale abiellumist oma passi ei ole uuendanud. Seega mina ei saa endale passi teha. Mul on pangakonto, kuid pangakaarti pole. Ja ei saa teha ka, enne kui passi või ID-kaarti pole.. varsti saan 18 ja siis ilmselt ema viskab mu lihtsalt kodust välja, kuna nüüd ei saa ma temaga ka enam läbi. Ja uude kooli ei saa ma ka pabereid viia enne, kui olen passi teinud.
Ühesõnaga, olen üks suur õnnetusehunnik ja eluisu on kõigist nendest probleemidest kadunud... vahel tahaksin minna sama rada mida isa läks ( ta tegi enesetapu, kuna probleemid kasvasid üle pea)
Kuid ka selleks pole ma piisavalt julge.
Vanasti käisin ma psühholoogide juures, kuid neilt ma abi ei saanud... nüüd ei näe ka enam mõtet minna... kardan... aga tean, et peaksin, kuna ise ma selle kõigega toime ei tule. Õhtuti ma nutan end magama ja ma olen koguaeg väsinud... tahaksin kodust lihtsalt hästi kaugele minna, aga ei saa.
Mida teha?? Kuidas toime tulla?? Tahaksin mingit lahendust, kuigi tean, et see ei ole võimalik, et keegi saaks mu probleeme niisama lihtsalt lahendada. Ema ja kasuisaga rääkida ei õnnestu nagunii ja ma ei julge ka. Ma ei oska lihtsalt rääkida... oskan ainult kirjutada... sellepärast praegu kirjutangi. Tegelikult ilmselt jäi praegu mõni asi kirjutamata, aga ei tule meelde... ja psühholoogi juurde on mul tegelikult raske minna ka, sest ema ja kasuisa on kogu aeg tööl ja ma elan maal metsa sees, asulatest kaugel.. ja kusagile ma nagunii siit liikuma ei saa muul ajal, kui öösel. Aga ehk oskate midagi soovitada, mida teha, kuidas olla?? Lihtsalt üksi enam ei jõua.. ja pole sõpru ka, kellele rääkida, kes viitsiks kuulata ja oskaks aidata... kes ei ütleks, et tee ise oma probleemidega midagi... ilmselt on kõigil mu kodusest olukorrast kõrini ja kõigil on kahju , aga neil on ka oma elu ja omad probleemid, ilmselgelt ei saa nad mind ka veel aidata. Ja nagu ma ennem ka ütlesin, ma ei oska rääkida sellest kõigest.

Arst vastas:

Tõnu Ots

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Sinu elu on tõesti raskeks kujunenud. See Sind kindlasti ei lohuta, aga sedalaadi probleeme on murdeeas üle elanud väga paljud noored, ehk küll mitte nii traagilisel kujul. See on põlvkondade konflikti üks ilminguid - mis meeldib meile, ei pruugi meeldida meie vanematele ja vanemate korraldatud elu ei pruugi noortele meeldida. Ja ainult kirja põhjal "õige-vale" valikulist otsust teha ei saa. Mõtle ise - kui samast konfliktist oleks kirja kirjutanud Sinu ema - mida tema oleks Sinu käitumise kohta rääkinud?
Sulle on raske nõu anda, sest eluratast ju tagasi ei pööra ja kui kõik on nii, nagu kirjutad, siis aastatega halvaks kujunenud suhteid niisama heaks pöörata on võimatu.
Mõned asjad siiski. On asju, mida saab muuta ja seda tuleb teha. On asju, mida muuta ei saa ja nendega tuleb leppida. Oma suhteid veelgi teravamaks ajada ei tohi mistahes seisukohtade nimel. Kui lähed lahingusse, siis võid mõnes olukoras isegi lahingu võita, kuid sõja võitu lahinguvõidud alati ei kindlusta. Põlvkondade vahelistes sõdades on see peaaegu et reegel. Sa pead elama mõttega, et kunagi saab see keeruline aeg nii või teisiti otsa ja seda tuleb osata kannatlikult oodata, võbolla isegi taluda. Mistahes otsuse Sa "sildade põletamiseks" praegu ka ei teeks - kannatajaks jääd praegu ikkagi Sina ise - Sul pole kusagile minna, Sul ploe haridust, pole passigi. On vaid ajutised või juhuslikud variandid. Sellises lootusetus olukorras noored tüdrukud on kerge saak seiklejatele, aferistidele, pahelisele või kuritegelikule maailmale. Lootusetus ja tahtejõuetus ei suuda vastu seista meelemürkidele ebaseaduslikele sissetulekuallikatele. Nii et pea vastu nii palju kui suudad.
Selge see, et sõpra Sa vajad. Sa oskad hästi kirjalikult väljenduda ja ilmselt kasutad ka internetti. Leia sealt kirja- ja suhtlemiskaaslane - samade eluprobleemidega noorte kirjavahetust on seal palju.
Võiksid hakata pidama ka päevikut. Ühelt poolt on see Sinu salajane pihitool, teisalt on see Sinu dokumenteeritud elu, mis minevikuks muutudes võimaldab olla iseenda kohtunik ja nõuandja. Kirjapandult näivad olukorrad süsteemsemad, selgemad ja lahendusevõimalused konstruktiivsemad. Päeviku pidamine ja selle lugemine väldib sageli hetke ajel tehtud väärotsuseid.
Passi pead sa igal juhul saama. See on inimese kodanikuõigus ja ka kodanikukohustus. Kui muu ei aita, pöördu Kodakondsus-ja Migratsiooniametisse.
Ja lõpuks - Sa näed või vähemalt kirjeldad oma praegust elu ainult negatiivsetes toonides. Püüa Sulle traagilisena paistvast olukorrast iga päev ka midagi rõõmustavat leida. Sinu enda meelerahu pärast.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

tüdimus

Mul on nii palju põhjust elada :kaks imearmast pisitütart,hea abikaasa ja normaalne kodu.Ent ometi olen nii väsinud ja tüdinud oma elust ja iseendast.Mu abielu on ohus,kuna ma ei taha,et mu mees mind ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Soovitan minna reisima sõbrannaga, kelle seltsonnas kõige paremini end tunnete. Rutiinne kodutöö väsitab ja parim vahend on vaheldus elule. Kui reisima ei ole võimalik minna, võiksite endale ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi