segadus 23.08.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Tänan, et tegelete nii tänuväärse tööga ja annate inimestele võimaluse oma murede jagamiseks.

Olen väga suures segaduses. Lausa füüsiliselt on valus. Täna lõpes 3 aastane suhe väga segastel põhjustel.

Olime noormehega koos 3 aastat. Neist 8 kuud ootasin teda sõjaväest koju. Elasime koos. Olin väga armunud, armastasin teda. Austasin, hoolitsesin tema eest, olin truu ja aus. Ta on hea inimene, oli seda ka meie suhte ajal. Aeg-ajalt oli nääklusi sellistel tüüpilistel teemadel nagu naistel ikka- et mees ei pööra piisavalt tähelepanu. Meie tülid pole kunagi kestnud üle 1 päeva, kõige pikem tüli kestis 1 päev kui sõitsin lihtsalt vanemate koju, et maha rahuneda. Oleme ühevanused, mõlemad tudengid. Jagasime koos muresid ja rõõme. Toetasin teda alati. Usun, et ta oli kõik need 3 aastat mulle truu. Saime suurepäraselt läbi vanematega, vanemad suhtlesid ka omavahel. Kõik olid harjunud juba mõttega, et me jäämegi kokku. Temas oli kõik see millest unistasin. Muidugi olid kiiksud, kuid needki olid mulle nii kalliks ja armsaks saanud.

Nüüd on ta ära olnud kuu aega tööl, välismaal. Minu isa firmas. 2 nädalat tagasi läksime tülli, sest ma nägin, et tal pole üldse tahtmist ega aega minuga suhtlemiseks. Selle asemel, et peale tööd tulla ja vahetada Skype`i teel minuga paar sõna, läks tema õlut jooma või kaarte mängima. Rääkisin talle nördinult oma murest, et miks ta sedasi käitub kui eemal on. Eelmine aasta oli samamoodi tööl ja täpselt sama jama. Ei suhelnud üldse. Lõpuks läks meie jutt nii kaugele, et ta ei ole oma tunnetest kindel. Tahab rahus olla. Üksi. Palus mul asjad tema korterist välja viia. Olen üritanud temaga tuhandeid kordi rääkida rahulikult, tema raiub oma. Räägib mulle, et viga pole minus, et ma olen talle ideaalne olnud, kuid ta pole enam kindel mida ta tahab. Ütlesin, et annan talle puhkuseks aega, jätan ta rahule mõneks ajaks. Siis ühe päeva pärast ütles, et ikka ei, lähme lõplikult lahku. Viisin siis pisarad silmas oma asjad välja. Kuna elasime tema isaga ühes majas (korterid olid kõrvuti) pidin viima tema kätte korteri võtmed. Isa oli samamoodi segaduses nagu mina, et mis nüüd siis? Rääkis temaga. Järgmine päev sain sõnumi, et ta tegi vea, et mulle haiget tegi. Andku ma andeks. Siis jälle õhtul, et ei taha siiski suhet tagasi. Solvas mind isegi ettepanekuga, et võib mind füüsiliselt edasi rahuldada, kuid suhet enam ei tule. Kuna mul oli enne teda ka 3 aastane suhe, siis tean, et suhte nimel tuleb vaeva näha mitte niisama ära visata kui inimene kallis on.

Andsin talle puhkuse nädalaks ajaks, mõtlesin, et raske füüsiline töö mõjub talle kehvasti. Ta ei kontakteerunud. Lõpuks võtsin ise messengeri teel ühendust. Proovisin veel viimast korda rääkida. Ütlesin, et räägime näost-näkku kui ta tagasi, ta ütles, et ei julge rääkida. Põhjust ise ka ei tea. Ütlesin talle, et ta on mulle kallis, kuid mina ei saa enam midagi teha kui temal tundeid pole. Leppisime kokku, et läheme siis lahku. Kustutasin tema numbri (mis siis et see mul peas) ja blokeerisin internetis ära. Tema muidugi tahtis sõpradeks jääda.

Nüüd olen ma valust hullumas. Ta kinnitas mulle, et tal pole kedagi teist. Aga kuidas saavad inimesel 2 nädalaga tunded kaduda kui 2 nädalat tagasi sain ma veel iga 10 minuti tagant sõnumeid stiilis "ma armastan sind väga", "ma armastan sind elu lõpuni" jne. Olen nii segaduses. Nüüd veel hirm selle ees, et kui ta tagasi (selle nädala lõpus), siis hakkab meie ühisesse koju igasuguseid naisi tooma. Septembrist uuesti kooli ka, siis tal pole aega meie suhtele üldse mõelda. Mina aga elan maal, kool alles oktoobris. Mõtlen iga sekund sellele, et miks nii läks. Kas te oskate mulle nõu anda, mida ma edasi peaksin tegema? Sõpru ja sõbrannasid mul ei ole, kuna jätsin nad 3 aastat tagasi hooletusse. Vanematega läbisaamine hea. Nii piinlik on käia paiste nutetud silmadega ringi, kuid ma tõesti ei tea mida teha. Ma tean, et kui meil tuleb mingi pikem paus sisse, ei andesta ma talle seda, mida ta vahepeal korda on saatnud. Võib-olla oli tema lahkumineku soovi põhjuseks see, et mina olin igas mõttes temal esimene ning ta tahab oma "sarvi maha joosta". Minu mure poleks vast nii suur kui see käitumine oleks tema moodi.

Loodan, et saate mind kuidagi aidata, või vähemalt suunata. Väga valus on.