mida edasi teha? 14.01.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lugupeetud Dr. Kalvet! Pöördun Teie poole kuna ma ausalt ei tea, mida edasi oma eluga teha - enne olen kunagi ise hakkama saanud eneseabi ja psühholoogia raamatuid lugedes kuid nüüd jõudis asi nii hulluks, et enam pole sellest kasu.
Räägin oma loo algusest peale, kuna minu probleem on väga kompleksne ning koosneb mitmetes aspektidest. Küsimuseks on see - kas Te saaksite mulle soovitada kas mingeid võtteid probleemi lahendamiseks või mõnda head spetsialisti, kes aitaks mind edaspidi hakkama saada - suvalise arsti juurde ei julge pöörduda kuid tunned, et mul on vaja abi. Olen proovinud seda sõpradega jagada, sain palju nõuandeid kuid nad käik lähtuvad mngist ühest aspektist - tegelikul on mängus aga mitu tegureid ja maei tea, millest alustada....
Olen sündinud raske puuega (südamerike), mis mõjutas minu elu oluliselt - mul on olnud 3 rasket lõikust kuid ka isegi peale seda on mul kõrge väsimus, ma ei talu füüsilist koormust ning pean pidevalt jälgima oma enesetunnet ning paljudes asjades end piirama. Aastatega olen vist õppinud seda tegema kuid haiguse tõttu on mul olulisi probleeme inimestega suhtlemises. Kuigi koolis läks mul väga hästi - lõpetasin selle kullaga, ei saanud ma väga palju aega veeta teiste lastega - ma õppisin individuaalse kava järgi, muidu väsisin kiiresti ning olin tihti ka haige (südame tõttu on mul nõrk immuniteet ja põen ka tavalisi külmetusi jne tihti). Esimesed aastad koolis õpisin ma koduõpel ning põjiliselt suhtlesin ainult emaga ja vanemate inimestega. Mulle meeldis küll õppida, see polnud minu jaoks raske ning praegu olen jõudnud nii kaugele, et sain ülikooli sisse ning omandan endale meeldivat eriala. Ülikoolis on koormus küll palju suurem ja seda ei saa nii paindlikult jaotada kui varem, selletõttu väsin praegu varemast ajast rohkem. Samas tahan saada häid hindeid ja pingutan selle nimel, sest õppimine on mulle oluline. Probleem on selles, et mul on raske suhelda teiste inimestega, raske olla suures grupis, eriti raske on meestega suhelda. Ülikoolis on kõik noored väga aktiivsed ja tublid, nad jõuavad teha palju nii koolis kui ka väljaspool seda. Mina ei saa käia pidutsemas nii palju, nemad arvavad vist, et ma lihtsalt pelgan neid. Igaühele ei hakka ju ka seletama... Vahel sattun ma koguni paanikasse kui pean nt helistama või midagi. Mulle tundub, et ma ei oska teistega absoluutselt rääkida - ei tea millest ja kuidas. Kui räägin üldiselt jääb pealiskaudne mulje, kui püüan jõuda sügavamale tundub vist, et ma targutan asjata. Olen ülikooli esimese aasta jooskul läbi elanud rske depressiooni, võtsin 10 kg juurde (ka enne seda polnud ma eriti sale kuna mul on suhteliselt passivne eluviis - koormused on keelatud), praegu ei taha enam peeglisse ka vaadata ning shoppamine on alati stressiks kuna ei saa endale midagi leida. Püüdsin küll alla võtta kuid pärast järjekordset põrutamist suhtlemises lohutan end söömisega. Nii on see nagu nõiaring, kust pole pääsu. Nüüd võin ma nädalate kaupa kodus istuda, käin ainult poes ja koolis, ei suhtle eritit teistega ning olen hiljuti mõelnud isegi enesetappu peale (kuigi olen usklik ja isegi mõte sellest on patt). Ainuke, mis mind peatab praaegu on mõte minu lähedastest, eriti emast, kes minu nimel kõigest loobunud - ta pidi minu haiguse tõttu töölt ära minema kuigi tal oli hea haridus ja kõik perspktiivid ning praegu, kui ma kasvasin suureks ei saa ta endale tööd leida, kuna esiteks puudub tal kogemus, tema õpitud tarkused on aegunud. Lisaks sellele ei valda ta riigikeelt. Tal ei ole kedagi peale mind kuna isa lahkus meie juurest - ta ei saanud vist taluda, et minule pöörati nii palju tähelepanu ja hakkas jooma. Lapsena olin ma väga egoistlik ning see oli suures osas minu idee, et ta lahkuma peab. Nüüd kahetsen ma sellest kuid on juba hilja - tal on teine naine, neil on poeg. Isaga ma eriti ei suhtle - alguses ma ei tahtnud, ma vihkasin teda, pärast ei klappinud meie suhe - ta vist ei suuda andestada mulle. Päris tihti näed ma teda unes ning ärkan karjudes ja nuttes - see on minule valus. Võib olla sellepärast ei saa ma ka meessoost inimestega suhelda kuigi tegelikult ma tahaksin, et mul oleks keegi püsipartner. Kaalu pärast tunnen ma samuti, et pole just eriti atraktiivne. Ma vaatan inimesi, kes on minu ümber ja nendega võrreldes tundub minu elu mulle nii tühjana ja mõttetuna. Ma olen küll tänulik, et mul on hea ema, mõned sõbrad on ka olemas kuid ma pole õnnelik. Tahan osata teistega läbi saada, tunda end kollektiivis mugavalt. Ma ei ole vist õigel ajal läbinud sotsialiseerumise protsessi ning nüüd on see väga keeruline. Tean, et pean ise hakkama saama, kuid ei tea kuidas.....Praegu tundub mulle, et kõik need aastad nägi mu ema asjata vaeva, invisteerides minusse kõike.
Jutt on vist väga segane aga loodan, et Teie saate mind aidata.
Lugupidamisega, J.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Teil tuleks tegeleda enesehinnangu tõstmisega. Enesehinnang on mõtlemisviis, mis sisaldab endast lugupidamist, endaga rahulolu, enda aktsepteerimist. Kirjutate, et oskate enda eest hoolitseda seoses tervisega, seega ei peaks Te iga hetk sellele mõtlema. Enda aktsepteerimine ongi sellest lähtuvalt see, et lepite oma seisundiga. Teie olete selline ja see ei tähenda, et inimesed Teiega suhelda ei tahaks.
Olete väga tubli vaatamata oma tervisele ja nii peaksite ka endasse suhtuma. Võrrelda ennast kursusekaaslastega pole mõtet. Kõik inimesed on erinevad ja see ongi just huvitav. Kuna soov suhelda Teil on, siis tuleb end sundida minema teiste sekka. Te ei pea ju suheldes inimestega ise rääkima, hea suhtlejana mõjute ka siis, kui oskate teistest huvituda ja neid aktiivselt kuulata.
Teie kirjas on palju oletusi selle kohta, mida teised Teist võivad arvata. Küsige oma sõpradelt, mida nad arvavad ja uskuge neid, kui arvatakse Teist ainult hästi. Küllap ka kursusekaaslased mõtlevad Teist hästi.
Soovitan Teil võtta ühendust isaga. Algul võiksite talle lihtsalt helistada, jättes talle võimalus hiljem temal Teiega kontakti võtta.
Paarisuhetes on tegemist kahe inimesega ja kui suhet tahetakse hoida, tuleb mõlemal selle eest vastutada ja pingutada. Te olete piisavalt noor, harjutades saate olla kindel, mida suhtest ootate. Seega soovitan vaadata peeglisse ja näha seal kaunist ja tarka neiut. Tuletage meelde, mida Te saavutannud olete. Nii oma meeleolu tõstes leppige kokku sõbraga ja minge kodust välja.
Suhtlemisoskuse hrjutamisel on oluline näidata teistele oma hoolivust, seega võiksite tihem tänada oma ema nähtud vaeva eest ja öelda talle, et teda armastate. Ärge kartke inimesi kiita ja olge ise valmis siiralt vastu võtma teiste tähelepanu ja kiitust.
Kui tunnete, et enesekindluse tõstmise ja suhtlemise muutusega ise hakkama ei saa, otsige psühholoog, kellega koostöös see kindlasti õnnestub.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi