mure 18.12.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma ei oska kusagilt otsast alustadagi…..minu puhul ilmselt psühholoogilisest analüüsist abi ei ole, sest sellega saan ma ise ka hakkama, kuid proovida ju võib – kaotada pole mul ka midagi. Asi on selles, et viimasel on mul närvid täitsa üles öelnud. Olen 18. käin keskkooli viimases klassis. Ja minu elu on lausa põrgu. Alustan siis kuskil otsast…vahepeal jäi mul kooliskäimises üks aasta vahele. Nüüd läksin sel aastal tagasi sinna kooli, kus ma veetsin oma põhikooliaastad – see lihtsalt ei sobinud mulle. Vahetasin kooli. Ka elukohta mingil määral. Lootsin, et saan nii oma probleemidest üle, aga ei saanud. Uus kool asub linna teises otsas, vanematekodu on linnapiiril…kolisin ajutiselt vanaema juurde….mõtlesin, et olen seal natuke aega kuni venna korterikaaslased välja kolivad ja peale seda saaksin sinna minna. Nüüd tulin koju tagasi – ei saanud vanaemale ennast niimoodi pidevalt pähe määrida, vennal on tüdruk, kes kipub skandaale korraldama ja üsna ilmselt mind sinna ei taha. Ja kuigi see on minu vanemate korter, ei taha ma ikkagi minna kuhugi kuhu mind ei taheta. Ja ega vanemadki minust erilises vaimustuses pole. Mul on tunne nagu poleks mul enam kusagil kohta. Ega vist ei saa kedagi süüdistada, eks ma käiksin iseendale ka närvidele. Ma olen kogu aeg närviline ja viimasel ajal hoian ennast teadlikult teistest eemale, et mitte öelda midagi, mida ma pärast kahetsen. Ma ei suhtle enam kellegagi, olen suurema osa sõpru endast eemale peletanud…ja mis kõige hullem – ma ei suuda enam sundida ennast midagi tegema. Olen kõige ümbritseva suhtes kuidagi tuimaks ja ükskõikseks muutunud, isegi kooli ei taha minna…ja see ongi selle juures kõige hullem, sest tegelikult tahaksin ma sel aastal ikkagi keskkooli ära lõpetada. Aga ma lihtsalt ei suuda! Lähen hommikul kooli, näen seda rahvamassi ja mul hakkab pea ringi käima, tekib selline lämmatatuse tunne ning ma keeran otsa ümber ja lähen sõnagi lausumata minema. Vanematega ei saa ma läbi….ega ma pole nendega kunagi ülihästi läbi saanud, sest mina olen see meie pere “must lammas”, kuid nüüd on asi veel hullem. Ma tean, et ilmselt on minu praeguse käitumise juured otsapidi ka minevikus…..olen omal ajal enesetappu üritanud ja nüüd keerlevad mu peas jälle sellised mõtted, muutudes iga päev üha intensiivsemaks. Ja ma lihtsalt ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Ning kuigi olen eluaeg psühholooge vihanud (täpsemalt ise patsiendi rollis olemist, sest tean alati ette, mida ma järgmiseks kuulen ja kaldun pigem ise teistele nõu andma), mõtlesin, et ehk seekord siiski on sellest mingit kasu. Kuhugi mujale pole mul ka pöörduda.



T

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Need mõtted ja tunded, mida Sa kirjeldad viitavad üsna selgelt depressioonile. See mõjutab Sinu õppimist, suhteid teistega, enesetunnet jm. Depressioon on selline häire, mida me ei oska sageli ära tunda ja seetõttu ka ei ravi seda. Mida siis teha? Me kõik võime sattuda patsiendi rolli ja selles ei ole midagi halba. Kui Sul on angiin või kopsupõletik, siis Sa ju kuulad arsti nõuandeid ja võtad rohtu. Miks siis sedasama mitte teha depressiooni puhul. Depressiooni raviga tegeleb psühhiaater. Kui Sa tahad jääda anonüümseks, siis tuleks pöörduda eravastuvõttu.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Mure naisega

Ei mõista, mis toimub!!!

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kahjuks mina aidata ei oska sellise lause põhjal.
Jõudu ja edu soovides!
Irene kalvet.

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi