mure 18.12.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma ei oska kusagilt otsast alustadagi…..minu puhul ilmselt psühholoogilisest analüüsist abi ei ole, sest sellega saan ma ise ka hakkama, kuid proovida ju võib – kaotada pole mul ka midagi. Asi on selles, et viimasel on mul närvid täitsa üles öelnud. Olen 18. käin keskkooli viimases klassis. Ja minu elu on lausa põrgu. Alustan siis kuskil otsast…vahepeal jäi mul kooliskäimises üks aasta vahele. Nüüd läksin sel aastal tagasi sinna kooli, kus ma veetsin oma põhikooliaastad – see lihtsalt ei sobinud mulle. Vahetasin kooli. Ka elukohta mingil määral. Lootsin, et saan nii oma probleemidest üle, aga ei saanud. Uus kool asub linna teises otsas, vanematekodu on linnapiiril…kolisin ajutiselt vanaema juurde….mõtlesin, et olen seal natuke aega kuni venna korterikaaslased välja kolivad ja peale seda saaksin sinna minna. Nüüd tulin koju tagasi – ei saanud vanaemale ennast niimoodi pidevalt pähe määrida, vennal on tüdruk, kes kipub skandaale korraldama ja üsna ilmselt mind sinna ei taha. Ja kuigi see on minu vanemate korter, ei taha ma ikkagi minna kuhugi kuhu mind ei taheta. Ja ega vanemadki minust erilises vaimustuses pole. Mul on tunne nagu poleks mul enam kusagil kohta. Ega vist ei saa kedagi süüdistada, eks ma käiksin iseendale ka närvidele. Ma olen kogu aeg närviline ja viimasel ajal hoian ennast teadlikult teistest eemale, et mitte öelda midagi, mida ma pärast kahetsen. Ma ei suhtle enam kellegagi, olen suurema osa sõpru endast eemale peletanud…ja mis kõige hullem – ma ei suuda enam sundida ennast midagi tegema. Olen kõige ümbritseva suhtes kuidagi tuimaks ja ükskõikseks muutunud, isegi kooli ei taha minna…ja see ongi selle juures kõige hullem, sest tegelikult tahaksin ma sel aastal ikkagi keskkooli ära lõpetada. Aga ma lihtsalt ei suuda! Lähen hommikul kooli, näen seda rahvamassi ja mul hakkab pea ringi käima, tekib selline lämmatatuse tunne ning ma keeran otsa ümber ja lähen sõnagi lausumata minema. Vanematega ei saa ma läbi….ega ma pole nendega kunagi ülihästi läbi saanud, sest mina olen see meie pere “must lammas”, kuid nüüd on asi veel hullem. Ma tean, et ilmselt on minu praeguse käitumise juured otsapidi ka minevikus…..olen omal ajal enesetappu üritanud ja nüüd keerlevad mu peas jälle sellised mõtted, muutudes iga päev üha intensiivsemaks. Ja ma lihtsalt ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Ning kuigi olen eluaeg psühholooge vihanud (täpsemalt ise patsiendi rollis olemist, sest tean alati ette, mida ma järgmiseks kuulen ja kaldun pigem ise teistele nõu andma), mõtlesin, et ehk seekord siiski on sellest mingit kasu. Kuhugi mujale pole mul ka pöörduda.



T