2,5.a poja hirmutav jutt 10.01.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Meie 2,5.a. poja on asjalik ja tubli poiss, räägib juba ammu ja praeguseks kuulab ja saab aru pikkadest juttudest ning räägib ise kõik jutud ära. Olgu öeldud, et ta on ka alates imikust saati hästi hea laps olnud. Nüüd alles olen märganud aeg-ajalt kerget vägivalda (lükkamist, löömist) väikevenna (1a3k) suhtes aga väga tihti tundub see pigem armukadeduse väljendusena (N: tahab ka emme sülle vms). Kuna väike vend on kogu aeg hoopis sõjakam olnud (hammustanud, näpistanud, juustest tirinud) siis arvan, et suurem poja on hoopis temalt need asjad üle võtnud.
2,5 a poja on ka üsna kartlik (nii võõraste kohtade, inimeste, äkiliste häälte või müra suhtes). Samuti ei tohi mina (poja ema) oma kodus ka teise tuppa minna või nurga taha, kohe jookseb ta järgi või kui järgi tulla ei saa siis hakkab nutma - ta kardab nagu üksi olla.
See sai alguse sellest kui sügisel hakkasin teda lastesõime harjutama ja ise vaikselt mänguhoos ära läksin. Kahjuks tundes oma last, teisiti ma käituda ei saanud, et oleksin talle öelnud, et ma nüüd lähen, sest siis oleks ta hüsteeriliselt nutma hakanud ja minust lahti poleks lasknud. Kasvataja sõnul karjus ta oma karjumise pärast minu lahkumist ära ja pärast polnud enam mingit nuttu. Ka siis kui ma talle järgi läksin 2h. pärast, oli ta täiesti rahulik ja sõi ilusti toidu lõpuni. Kahjuks sain teda lasteaeda harjutada esimest korda kahel päeval (peale seda jäi ta 2ks nädalaks haigeks) ja teist korda kolmel päeval (ka siis jäi ta haigeks ja päris pikaks ajaks). Enne jõule ma enam teda sinna ei viinud. Pärast lasteaia nn. harjutamist rääkis ta mulle kogu aeg, kuidas emme ära läks ja tema oli üksi ja nuttis ja et ta lasteaeda minna ei taha. Seda räägib ta siiani. Ja mina pole teda viinud. Kuna olen hetkel kodus ka väiksema lapsega siis pole väga suurt vajadust aga mure on küll, et kuidas oleks võimalik ja õige teda sinna harjutada nii, et see talle psüühiliselt halvasti ei mõjuks? Kas peaksin natuke veel ootama? Ehk pole veel tema jaoks õige aeg? Ta on siiani hästi "emmekas" laps.

See oli tegelikult sissejuhatus. Minu küsimus tuleb alles nüüd:
Viimase paari kuu jooksul (kusagil 3-4korda) on poja järsku küsinud nii hirmutava küsimuse, et kole on seda kirjutadagi.
Täna näiteks panin teda õhtul magama ja me rääkisime hoopis muust kui tema küsis järsku: "Issi ei lõika ....(tema nimi) pead ära nugaga?"
Kuna olin seda hirmsat küsimust ka varem tema suust kuulnud, siis kordasin talle veel kuidas emme-issi teda väga armastavad ja ta on meile kallis. Ta küsis veel: "Käsi ka ei lõika?"

Öelge palun kust võtab nii väike laps üldse sellise jutu ja mõtte?
Miks ta nii räägib? Mis hirmud need sellised on?
Tean, et sellises vanuses areneb lapse aju tohutu kiirusega ja fantaasia on suur aga miks see fantaasia vägivallale mõtleb ja pealegi oma inimese peale?

Olgu öeldud, et meil on täiesti rahulik ja tavaline perekonnaelu. Issi käib tööl ja on hea isa ning mees. Kodus mängib nendega ja hoiab lapsi väga.
Küsisin ka mehelt seda, ka tema muretseb. Küsisin kas ta pole mänguhoos mingit lolli nalja teinud, et laps nüüd kardab. Ta ütles, et vahel on naljaga proovinud kätt hammustada nii nagu seda teeb väike poja pidevalt.
Ka ei käi me eriti teiste lastega kusagil koos, et ta sealt võiks õppida.

Palun andke nõu!

Üks küsimus on veel:
Seesama 2,5.a poja on viimasel ajal hakanud omaarust mingit nalja tegema ja enamasti teeb ta seda issile aga vahel ka mulle. Läheb issi juurde, ise naerab, teeb käega liigutuse selle õrnema kehaosa poole või lausa vastu ja ütleb: "Laula püksi"
Ja seda ikka mitmeid kordi päevas. Võib-olla oleme ise sellele viimasel ajal ka väga palju tähelepanu pööranud ja keelanud, et ta seda nii tihti meile teeb ja ütleb. Aga mis see tähendab, seda ta ei räägi ja me ei teagi. Endal on tal siis ulaka poisi nägu peas.
Mis teie arvate, on see mingi ealine iseärasus või mis see on ja kas sellest tasub üldse välja teha või keelata või mis talle selle peale öelda?

Tänan Teid ette!
2,5.a. poja ema Kati

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere Kati!
Alustan kirja viimasest küsimusest. Mõistlik on poja sellisele käitumisele reageerida keelavalt ja ainult korra. Järgmisel korral ärge midagi öelge, kuid minge tema juurest kaugemale, et ta sellist käitumist korrata ei saaks.
Kirjutate, et poeg on vähe lasteaias olnud, kuid sellest piisab, et tal mõni seik tuleb hiljem meelde. Ka kõik mujal kuuldu ja nähtu võib talle meelde jääda. Teie poeg ("emmekas"- nagu Te kirjutate) on tundlik, seetõttu ärge kiirustage tema lasteaeda viimisega. Kuna perre tuli uus liige, siis on ka see tema jaoks keeruline. Väiksema lapsega tegeledes jälgige suuremat, kuidas ta reageerib ja kui vähegi märkate, et suurem tunneb end kõrvale jäätuna, pöörake ka talle tähelepanu. Tundub. et poeg on tundlik ja väga tähelepanelik. Lugege talle huvitavaid raamatuid!
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi