2,5.a poja hirmutav jutt 10.01.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Meie 2,5.a. poja on asjalik ja tubli poiss, räägib juba ammu ja praeguseks kuulab ja saab aru pikkadest juttudest ning räägib ise kõik jutud ära. Olgu öeldud, et ta on ka alates imikust saati hästi hea laps olnud. Nüüd alles olen märganud aeg-ajalt kerget vägivalda (lükkamist, löömist) väikevenna (1a3k) suhtes aga väga tihti tundub see pigem armukadeduse väljendusena (N: tahab ka emme sülle vms). Kuna väike vend on kogu aeg hoopis sõjakam olnud (hammustanud, näpistanud, juustest tirinud) siis arvan, et suurem poja on hoopis temalt need asjad üle võtnud.
2,5 a poja on ka üsna kartlik (nii võõraste kohtade, inimeste, äkiliste häälte või müra suhtes). Samuti ei tohi mina (poja ema) oma kodus ka teise tuppa minna või nurga taha, kohe jookseb ta järgi või kui järgi tulla ei saa siis hakkab nutma - ta kardab nagu üksi olla.
See sai alguse sellest kui sügisel hakkasin teda lastesõime harjutama ja ise vaikselt mänguhoos ära läksin. Kahjuks tundes oma last, teisiti ma käituda ei saanud, et oleksin talle öelnud, et ma nüüd lähen, sest siis oleks ta hüsteeriliselt nutma hakanud ja minust lahti poleks lasknud. Kasvataja sõnul karjus ta oma karjumise pärast minu lahkumist ära ja pärast polnud enam mingit nuttu. Ka siis kui ma talle järgi läksin 2h. pärast, oli ta täiesti rahulik ja sõi ilusti toidu lõpuni. Kahjuks sain teda lasteaeda harjutada esimest korda kahel päeval (peale seda jäi ta 2ks nädalaks haigeks) ja teist korda kolmel päeval (ka siis jäi ta haigeks ja päris pikaks ajaks). Enne jõule ma enam teda sinna ei viinud. Pärast lasteaia nn. harjutamist rääkis ta mulle kogu aeg, kuidas emme ära läks ja tema oli üksi ja nuttis ja et ta lasteaeda minna ei taha. Seda räägib ta siiani. Ja mina pole teda viinud. Kuna olen hetkel kodus ka väiksema lapsega siis pole väga suurt vajadust aga mure on küll, et kuidas oleks võimalik ja õige teda sinna harjutada nii, et see talle psüühiliselt halvasti ei mõjuks? Kas peaksin natuke veel ootama? Ehk pole veel tema jaoks õige aeg? Ta on siiani hästi "emmekas" laps.

See oli tegelikult sissejuhatus. Minu küsimus tuleb alles nüüd:
Viimase paari kuu jooksul (kusagil 3-4korda) on poja järsku küsinud nii hirmutava küsimuse, et kole on seda kirjutadagi.
Täna näiteks panin teda õhtul magama ja me rääkisime hoopis muust kui tema küsis järsku: "Issi ei lõika ....(tema nimi) pead ära nugaga?"
Kuna olin seda hirmsat küsimust ka varem tema suust kuulnud, siis kordasin talle veel kuidas emme-issi teda väga armastavad ja ta on meile kallis. Ta küsis veel: "Käsi ka ei lõika?"

Öelge palun kust võtab nii väike laps üldse sellise jutu ja mõtte?
Miks ta nii räägib? Mis hirmud need sellised on?
Tean, et sellises vanuses areneb lapse aju tohutu kiirusega ja fantaasia on suur aga miks see fantaasia vägivallale mõtleb ja pealegi oma inimese peale?

Olgu öeldud, et meil on täiesti rahulik ja tavaline perekonnaelu. Issi käib tööl ja on hea isa ning mees. Kodus mängib nendega ja hoiab lapsi väga.
Küsisin ka mehelt seda, ka tema muretseb. Küsisin kas ta pole mänguhoos mingit lolli nalja teinud, et laps nüüd kardab. Ta ütles, et vahel on naljaga proovinud kätt hammustada nii nagu seda teeb väike poja pidevalt.
Ka ei käi me eriti teiste lastega kusagil koos, et ta sealt võiks õppida.

Palun andke nõu!

Üks küsimus on veel:
Seesama 2,5.a poja on viimasel ajal hakanud omaarust mingit nalja tegema ja enamasti teeb ta seda issile aga vahel ka mulle. Läheb issi juurde, ise naerab, teeb käega liigutuse selle õrnema kehaosa poole või lausa vastu ja ütleb: "Laula püksi"
Ja seda ikka mitmeid kordi päevas. Võib-olla oleme ise sellele viimasel ajal ka väga palju tähelepanu pööranud ja keelanud, et ta seda nii tihti meile teeb ja ütleb. Aga mis see tähendab, seda ta ei räägi ja me ei teagi. Endal on tal siis ulaka poisi nägu peas.
Mis teie arvate, on see mingi ealine iseärasus või mis see on ja kas sellest tasub üldse välja teha või keelata või mis talle selle peale öelda?

Tänan Teid ette!
2,5.a. poja ema Kati