Häiriv hirm 01.12.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Ma tõenäoliselt peaksin endaga midagi ette võtma selles küsimuses ja alustuseks (ja kõige lihtsamaks variandiks) valisin kirjutamise. Küsimus selles, et mismoodi hirmust üle olla?
Üldistavalt võin öelda, et kardan inimesi. Kardan suhelda, tähelepanu (igasugune lihtsamgi esinemine on välistatud). Kuna käin ülikoolis (õigemini pole end sinna juba mitu kuud suutnud üldse kohale vedada, sest kardan inimesi enda ümber) on täielik tahaplaanile jäämine üsna keeruline, siiani olen siiski suutnud suuremat osa ebameeldivatest olukordadest vältida. Viimati olin sunnitud esinema (referaadi kokkuvõtte klassi ees ette kandma) 2 aastat tagasi 12 klassis käies. Õpetajalt sain kiidusõnu, et rääkisin teadlikult ja ladusalt, ise ma küll seda asja sedasi ei näinud. Mäletan kuidas peitsin käsi laua taha, sest need värisesid meeletult ja kontollile allumatult, üritasin oma hingamisrütmi võimalikult säilitada, et normaalselt rääkida, aga ikka oli õhku puudu ja jube kuumahoog sööstis üle terve keha. Süda peksis kurgus ja see oli väga ebameeldiv tunne, kahjuks mitte esimest ega ka viimast korda. Nüüd, ülikoolis, väldin raudselt seminare, aga raske on istuda ja keskenduda ka loengus, sest mul on pidev hirm, et mind pannakse tähele või esitatakse veel mingi küsimus! Ma olen üsna rumal inimene (peaaegu ükskõik kellega võrreldes), aga siiani suutnud kuidagi inimestes vastupidise arusaama tekitada. Sellest tulenevalt kardan anda mingi juhmi vastuse ja siis väga tobe tunduda. Tegelikult ju olengi tobe juba ainult nii tobeda hirmu tõttu!
Sageli eelistan koju jäämist ükskõik kuhu minemisele (kuigi tugeva soovi korral suudan ikka nt kinno üksi minna ja poes käin ka suhteliselt vabalt).
Selline hirm on mul paar aastat juba ja minu arust süveneb (vahel on parem, siis jälle halvem). Veel enne seda ``istusin masenduses`` (10 ja 11 klass on mu elu jubedaim periood just selle alalise masenduse-mõttetuse tunde ja enesetapumõtete -tõttu, millele on natuke suutnud piiri panna asjaolu, et ema lõpuks nõustus kassi võtma. Tõeliselt rahustav ja eneseusaldust äratav tegelane!!!
Viimasel ajal (mitu kuud) tahan ainult magada, tõusen hommikul üles väsinuna ja ainus mõte on, et saaks juba päeva õhtusse. Magades ei tunne vähemasti seda pidevat põhjendamatut pinget, mis minuga kogu ärkveloleku aja koos on. Samas näen magades sageli häirivaid unenägusid (nt palun oma emal mulle kuul pähe lasta; tänu selle unenäole ja tunnetele, millega ärkasin ja mis mind ikka rahule ei jäta, olen enesetapumõtted endast eemale tõrjunud-isegi kui mina suudaksin ja 100% tahaksin oma elu lõpetada, see oleks liiga egoistlik, et oma emaga sedasi käituda! Öösel vahetan asendit ``miljon`` korda ja iga kord jään lihtsalt uuesti unne kuni järgmise asendivahetamiseni. See magamise asi on täielik nõiaring, sest pakub mulle mingitki väljapääsu inmestest ja nendega suhtlemisest. Olen üritanud end sundida põrguolukordadesse astuma, lihtsalt harjutamiseks situatsiooniga, aga see on hirmu veel tugevamaks muutnud. Tegelikult olen alati hästi hakkama saanud ja tean, et saan ka alati vähemalt normaalselt hakkama, aga paanitsen ikkagi. Täiesti seletamatu hirm!
Arste kardan ma ka. Kannatan juba paar aastat alakõhuvalusid, sest ei julge arsti külastada. Mõtlen pikemat aega, et võiks perearstilt midagi rahustavat küsida, aga ei julge. JNE.
Kogu mu hirmupundar on tõesti väga häiriv, olen juba mitu aastat mõelnud, et nüüd iga hetk läheb paremaks, aga siiani olen eeskätt igasuguse negatiivsuse süvenemist märganud. Kust alustada või mida teha? Mul on küll juba hirm, et see ongi mingi minu eripära ja needus, millega polegi midagi ette võtta.
Ei tea kas kirjutasin õigesse kohta, aga eks saan vastusest teada:P

Parimat,
Liina (20)

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere Liina!
Soovitan Teil külastada perearsti, kellele saate kurta kõhuvalu ja saate teada, kas olete terve. Olete õigesti käitunud, kui ebameeldivat olukorda pole vältinud. Tuleb ikka tegutseda, kuid eelnevalt peaksite lõdvestuma. Ärevuse vältimiseks ja vähendamiseks õppige selgeks kõhuhingamine ja lihaste lõdvestus. Neid võtteid harjutage iga päev. Enne Teid häirivat suhtlemist (esinemist) püüdke lõdvestuda ja nagu kirjas kirjutate:"Tegelikult olen alati hästi hakkama saanud ja tean, et saan ka alati vähemalt normaalselt hakkama..."-tuletage see endale meelde ja tegutsege. Tuleb kasuks regulaarne füüsiline tegevus ja Teie puhul suhtumise muutmine seoses täiuslikkuse taotlemisega.
Soovitan teha koostööd psühholoogiga, kui olukord ei muutu.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

hirm

Tere!



minu probleem on järgmine:

kuigi olen noor inimene, kes peaks olema õnnelik ning mõtlema tulevikule ainult positiivselt, mõtlen mina pidevalt surmast

Vastas dr Elen Kihl

Surma teema on peaaegu kõigile meie kultuuri inimestele hirmutav ja ebamugav. Enamasti ei mõelda selle peale ja välditaksed surma teemat. Surma teeb hirmutavaks selle lõplikkus meie jaoks. Samuti on see ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi