Ajutiselt lahku? 12.10.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen oma elukaaslasega elanud koos 5 aastat. Tõsistest suhetest olen mina temal teine, tema minul päris esimene. Tegu on äärmiselt positiivse, rõõmsameelse ja avatud inimesega. Minu perega-sugulastega sai ta algusest peale väga hästi läbi ja ta võeti kiiresti omaks. Muidugi hakkasid aegamisi ilmnema mõningad iseloomujooned, mis kumbagi poolt häirisid. Mina näiteks olen üle 30, aga välja näen nagu poisike ja tõtt-öelda olen kohati ka hingelt selline. Seda mitte vast igapäevases tähenduses - teiste hinnangul olen ma intelligentne, vastutustundlik, heasüdamlik ja äärmiselt leplik inimene, kellega võib alati arvestada ja kes on ka majanduslikult suht heal järjel. Teisalt olen ikka veel võrdlemisi lapsik (meeldib näiteks autoga sõitmine kui tegevus, ja arvutimänge mängida). Suhtlemine pole mul tugevam külg - saan hakkama ja üldiselt peetakse mind vist meeldivaks kaaslaseks, aga päris vabalt suudan suhelda küll ainult inimestega, keda ma põhjalikult tunnen. Samuti ei meeldi mulle eriti reisimine, kuna mind häirivad kõikvõimalikud sellega seotud sekeldused. Elukaaslase negatiivsema poolena võib nimetada pehmelt öeldes olematut korraarmastust (see pole küll ka minu tugevam külg, aga meie kooselus on igapäevane kraamimine ja nõude pesemine sujuvalt minu õlule veeretunud, kuna vastasel juhul näeks korter nädalaga välja nagu sarimõrvari eluase). Samuti häiris mind mõnda aega mõneti pillav eluviis (kallid söögikohad, virnade viisi raamatuid jne), kuna olen ise üles kasvanud väga vaestes oludes. Peale esimest suurt armastust hakkasid vead muidugi rohkem häirima ja üritasin nende osas muutusi esile kutsuda, rääkides sellest korduvalt (ta möönis neid ja sai muidugi oma vigadest aru), kuid erilist tulu see ei toonud, ju siis pole iseloom lihtsalt selline. Tõtt-öelda kehtib sama ka vastupidi - kui mulle heideti ette liig vähest väljaskäimist ja soovimatust reisida, siis tagantjärgi vaadates oleksin võinud ennast küll märksa rohkem kokku võtta (kui mitte arvestada töölähetusi, siis esimesel puhkusereisil käisime paraku alles sel kevadel). Pikapeale leppisin tema puudustega ja õppisin nendega elama. Viimasel ajal tundus elu enam-vähem rööpas olevat.

Niipalju sissejuhatuseks. Paar nädalat tagasi saabus ta pooleaastaselt välislähetuselt ja sisuliselt esimese asjana lennujaamast tagasi jõudes teatas, et leidis endale teise ja tahab lahku minna. Et ma olen küll igatepidi tore inimene, aga liiga passiivne tema natuuri jaoks. Peale pikka positiivset ootust mõjus säärane avaldus eriti karmi pauguna ja paar päeva elasin nagu udus. Ega see talle ka kergelt ei tulnud - on näha, et ta kannatab niimoodi haiget tegemise pärast omajagu.

Nüüdseks on toimunud mõningad muutused. Esialgu kindlana tundunud soov lahku kolida on asendunud ebamäärase segadusega, et kas see ikka oli õige otsus. Mõnevõrra on kindlasti oma jälje jätnud minu pere ühene hukkamõist säärasele truudusetusele ning ta kardab samasugust reaktsiooni tuttavate-kolleegide poolt (teiste inimeste arvamus läheb talle siiski korda). Mina ise andestasin talle üsna kiiresti, paari-kolme päevaga, ja oleksin valmis koos jätkama. Seni ongi ta minuga kokku jäänud, saame omavahel sõbralikult läbi, kuid kahjuks pole minu silmis edasist erilist arengut toimunud (või kuidas võtta - alguses tundus kohatu isegi käest kinni hoida või üksteist kallistada, mida nüüd ikka aeg-ajalt toimub - võib-olla ma ootan liiga palju liiga kiiresti). Oleme käinud jalutamas ja probleemidest rääkinud - kohati tundub, et kainelt võttes ta tahaks jätkata, samas märgib, et tunded on ikkagi mujal jne. Selline olukord pole mõistagi meeldiv, kõige hullem on kohatine lootusetuse tunne. Olen end ikka tugevaks inimeseks pidanud ja siiani oma elus suutnud kõik probleemid enda jaoks selgeks mõelda, aga nüüd pole saanud kahe nädala jooksul korralikult töödki teha, keskendumisega on tõsiseid raskusi.

Mõned tuttavad on soovitanud kindlasti lahku kolida, kuna nii peaks teine pool kõige kiiremini aru saama, millest ilmajäämisega tegelikult riskib. Ise kardan, et kui pool aastat juba olime lahus, siis selline täiendav lahkuminek ainult süvendaks neid kahtlusi. Teisalt tunnen, et kui vastaspoole tundeid liiga kaua pean ootama, siis see on samuti talumatu. Mida peaksin tegema? Kui lahku minna, siis mil määral (kui üldse) peaks ühiseid tegevusi edaspidi ette võtma?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kui Te armastate meest ja soovite temaga koos elada, siis soovitan veidi vaeva näha ja enda käitumist veidi muuta. Kõigepealt pöörake rohkem tähelepanu endale. Lubage endale mõni uus riideese, tehke uus soeng...ja kutsuge mees teatrisse või restorani. Eesmärgiks olgu olla kaunis ja meeldiv naine nii väljas kui ka kodus. Kuna olete mehele andestanud ja elate koos, siis tehke mehe lõplik valik lihtsamaks. Mehel on raske olla Teiega koos vaba ja õnnelik, kui ta teab, et peab oma eksimusest ja tunnetest Teile pidevalt aru andma.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi