Ajutiselt lahku? 12.10.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen oma elukaaslasega elanud koos 5 aastat. Tõsistest suhetest olen mina temal teine, tema minul päris esimene. Tegu on äärmiselt positiivse, rõõmsameelse ja avatud inimesega. Minu perega-sugulastega sai ta algusest peale väga hästi läbi ja ta võeti kiiresti omaks. Muidugi hakkasid aegamisi ilmnema mõningad iseloomujooned, mis kumbagi poolt häirisid. Mina näiteks olen üle 30, aga välja näen nagu poisike ja tõtt-öelda olen kohati ka hingelt selline. Seda mitte vast igapäevases tähenduses - teiste hinnangul olen ma intelligentne, vastutustundlik, heasüdamlik ja äärmiselt leplik inimene, kellega võib alati arvestada ja kes on ka majanduslikult suht heal järjel. Teisalt olen ikka veel võrdlemisi lapsik (meeldib näiteks autoga sõitmine kui tegevus, ja arvutimänge mängida). Suhtlemine pole mul tugevam külg - saan hakkama ja üldiselt peetakse mind vist meeldivaks kaaslaseks, aga päris vabalt suudan suhelda küll ainult inimestega, keda ma põhjalikult tunnen. Samuti ei meeldi mulle eriti reisimine, kuna mind häirivad kõikvõimalikud sellega seotud sekeldused. Elukaaslase negatiivsema poolena võib nimetada pehmelt öeldes olematut korraarmastust (see pole küll ka minu tugevam külg, aga meie kooselus on igapäevane kraamimine ja nõude pesemine sujuvalt minu õlule veeretunud, kuna vastasel juhul näeks korter nädalaga välja nagu sarimõrvari eluase). Samuti häiris mind mõnda aega mõneti pillav eluviis (kallid söögikohad, virnade viisi raamatuid jne), kuna olen ise üles kasvanud väga vaestes oludes. Peale esimest suurt armastust hakkasid vead muidugi rohkem häirima ja üritasin nende osas muutusi esile kutsuda, rääkides sellest korduvalt (ta möönis neid ja sai muidugi oma vigadest aru), kuid erilist tulu see ei toonud, ju siis pole iseloom lihtsalt selline. Tõtt-öelda kehtib sama ka vastupidi - kui mulle heideti ette liig vähest väljaskäimist ja soovimatust reisida, siis tagantjärgi vaadates oleksin võinud ennast küll märksa rohkem kokku võtta (kui mitte arvestada töölähetusi, siis esimesel puhkusereisil käisime paraku alles sel kevadel). Pikapeale leppisin tema puudustega ja õppisin nendega elama. Viimasel ajal tundus elu enam-vähem rööpas olevat.

Niipalju sissejuhatuseks. Paar nädalat tagasi saabus ta pooleaastaselt välislähetuselt ja sisuliselt esimese asjana lennujaamast tagasi jõudes teatas, et leidis endale teise ja tahab lahku minna. Et ma olen küll igatepidi tore inimene, aga liiga passiivne tema natuuri jaoks. Peale pikka positiivset ootust mõjus säärane avaldus eriti karmi pauguna ja paar päeva elasin nagu udus. Ega see talle ka kergelt ei tulnud - on näha, et ta kannatab niimoodi haiget tegemise pärast omajagu.

Nüüdseks on toimunud mõningad muutused. Esialgu kindlana tundunud soov lahku kolida on asendunud ebamäärase segadusega, et kas see ikka oli õige otsus. Mõnevõrra on kindlasti oma jälje jätnud minu pere ühene hukkamõist säärasele truudusetusele ning ta kardab samasugust reaktsiooni tuttavate-kolleegide poolt (teiste inimeste arvamus läheb talle siiski korda). Mina ise andestasin talle üsna kiiresti, paari-kolme päevaga, ja oleksin valmis koos jätkama. Seni ongi ta minuga kokku jäänud, saame omavahel sõbralikult läbi, kuid kahjuks pole minu silmis edasist erilist arengut toimunud (või kuidas võtta - alguses tundus kohatu isegi käest kinni hoida või üksteist kallistada, mida nüüd ikka aeg-ajalt toimub - võib-olla ma ootan liiga palju liiga kiiresti). Oleme käinud jalutamas ja probleemidest rääkinud - kohati tundub, et kainelt võttes ta tahaks jätkata, samas märgib, et tunded on ikkagi mujal jne. Selline olukord pole mõistagi meeldiv, kõige hullem on kohatine lootusetuse tunne. Olen end ikka tugevaks inimeseks pidanud ja siiani oma elus suutnud kõik probleemid enda jaoks selgeks mõelda, aga nüüd pole saanud kahe nädala jooksul korralikult töödki teha, keskendumisega on tõsiseid raskusi.

Mõned tuttavad on soovitanud kindlasti lahku kolida, kuna nii peaks teine pool kõige kiiremini aru saama, millest ilmajäämisega tegelikult riskib. Ise kardan, et kui pool aastat juba olime lahus, siis selline täiendav lahkuminek ainult süvendaks neid kahtlusi. Teisalt tunnen, et kui vastaspoole tundeid liiga kaua pean ootama, siis see on samuti talumatu. Mida peaksin tegema? Kui lahku minna, siis mil määral (kui üldse) peaks ühiseid tegevusi edaspidi ette võtma?