1a 11kuine laps ei taha enam lasteaeda minna 18.06.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere

Elan Soomes ja klaviatuuril pole eestikeelseid tähti, nii et ärge pange pahaks.
Mu poeg on olnud alati väga sotsiaalne. Ta ei ole kunagi vöörastanud ja on usaldav. Selline päikesepaiste.
Minule teeb nyyd muret see, et mu poeg on hakanud teisiti lasteaia ja isa suhtes käituma.
Ta alustas lasteaias 1a ja 3-kuuselt, käib seal 2-3 päeva nädalas, korraga 4-7 tundi. Köik läks alguses kergelt. Esimesel päeval ta ei nutnud yldse. Järgmisel korral nuttis kergelt, aga kohe oli rahunenud ja mängima hakanud. Vahel ta vaatas minu meelest natuke kurvalt mulle järgi, kui ma läksin, aga läks mängima. Löpuks ta läks ise lasteaia öue poole, väravast sisse otse mängima. Tegi mulle da-daa vöi ei teinud kuulmagi, kui ma ytlesin, et nyyd ma lähen ja pärast tulen tagasi. Umbes kuu aega tagasi ei tahtnud ta lasteaeda minna. Nuttis natuke sinna jäädes, aga rahunes ja köik läks hästi. Aga sellest päevast on ainult hullumaks läinud. Täna viisin ta 9.45 lasteaeda ja jäin temaga kuni 11.05 sinna. Köik selle aja proovisin saada teda teistega mägima. Ei, ta hoidis mul käest kinni ja tahtis kogu aeg syles olla. Löpuks olin sunnitud minema. Mind jäi saatma hysteeriline nutt.
Eelmine nädal viis isa ta lasteaeda. Ta oli jäänud sinna nuttes ja kasvatajate sönul oligi päev otsa nutnud.
Kui ta lasteaias alustas, oli seal tööl 3 sellist kasvatajat, kellega mina isiklikult väga hästi läbi sain. Kaks neist olid minuga justkui samal "sydamlikuse"-tasemel ja 1 sama otsekohene kui ma ise. Nyyd on ainult see otsekohene ja kuigi see naine meeldib mulle isikuna, ei meeldi mulle tema köneviis lastega (selline nokkiv, aga soomlased ongi nokkivad,tema lihtsalt teistega vörreldes järjepidevam). Kas vöib olla nii, et mu laps reageerib lasteaia muudatustesse nii nagu mina oma sisimuses (ei meeldi enam,sest toredaid tädisid pole, sest alles jäänud tädid on emast väga erinevad)? Mötlen seda varianti toetudes sellele, et täna see ainus mulle meeldiv tädi tuli 10.30 tööle ja mu poeg lasi mu käest 5 minutiks lahti ja mängis natuke.
Ennem mul polnud pojaga mingeid probleeme selles suhtes, et keegi teda hoiab. Suurema osa ajast on ta veetnud minuga kahekesi ja need korrad, kus on olnud mu ema,öega vöi lastekaitseliidust palgatud hoidjaga, on köik läinud valutult. Ka nyyd reedel oli ta 4 tundi mu söbranna ja selle pojaga meie omas kodus ja köik läks valutult.
Lasteaia probleemi lisaks on ilmnenud ka selline asi, et kui ma uksest välja hakkan minema ja tema isaga tuppa jääb (isa on kaugsöidu veoautojuht ja 2-3 nädalat kodunt ära, siis 1 nädal vaba ja tihti nädalavahetused kodus), siis ta hakkab nutma.
Tean, et lapse arengus on etapp, kus laps reageerib sellele, et ema/isa ei olegi kogu aeg temaga/temale. Arvatavasti on see nyyd käes, aga see teadmine ei lohuta mind. Mida ma saaksin teha, et laps ei peaks hysteeriliselt lasteaeda nutma jääma? Kuidas last möista ja aidata?
Ja siis veel selline kysimys, et kuidas nii väikest "karistada"? Olen täitsa hädas, kui ta näiteks asju vastu klaasi loobib vöi mind lööb, juustest sikutab. Eeldan, et ta ei saa aru, et köik asjad ei ole pallid ja et osad asjad lähevad katki kui nende vastu loopida. Löömine ja juustest sikutamine ei ole ka otse probleem, sest neile on loogilised seletused. Kuidas lapsele selgeks teha, et nii ei tohi? Senini olen lihtsalt ta ohtliku/vale tegevuse juurest ära viinud, aga see teeb ainult nalja talle ja kui ma nii tund aega olen ikka teinud, siis ma olen löpuks närvi läinud ja käratanud. Käratamisest pole ka kasu olnud. Tavaliselt ta on ära tydinenud, aga kuna asi on löppenud tydimusega, ei ole ta ära öppinud, et ei tohi korrata. Olen proovinud ka syles hoidmist, aga siis läheb ta hysteeriliseks. Yks kord hysteeria löppes oksendamisega ja peale seda ma ei taha kinnihoidmist katsetada. Mingi aja hoian, aga kui hysteeria hakkab, lasen lahti ja tihti ta rahuneb, aga läheb kordama seda, mida ei tohi. Kas paen lihtsalt seniste meetmetega läbi ajama vöi on mingi muu viis?

Ette tänades Marju