Kuidas aidata lapsel kohaneda lasteaias? 12.05.10 / Psühholoogia

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Laps on maailmas elanud väga vähe ja aja kulg on talle hoopis teisiti tajutav kui meile. On üks lapse võõrandumise rusikareegel: alla aasta vanune laps (tegelikult tema alateadvus) tunneb ennast hüljatuna, kui ta pole saanud olla tajude kontaktis (nägemine, kuulmine, lõhn, puudutus) emaga (aga ka isaga, vanaemaga...) vähemalt korra tunnis, kuni 2- aastane laps vähemalt korra 2 tunni jooksul, kuni 3-aastane laps vähemalt korra 3 tunni jooksul jne. Psühholoogia ei tea veel, mis nimelt läheb ajus „katki“ kui laps „võõrandub“, kuid selle ilmingud on meile tuttavad – hirm, paanika, hüsteeria, agressiivsus; aga ka ükskõiksus, hoolimatus, kapseldumine, „sotsiaalne autism“. Väikelaps areneb emotsionaalselt lähisuhte tingimustes (pere, ema) ja emotsionaalne areng aeglustub, kui lapse suhtlemismaailmas prevaleerivad nii ajas kui suhtlemises vaid kaug- ja kaudsuhted (lasteaed, kool, tänav, TV). Poistes on see probleem teravamalt tuntav kui tütarlastes.
Mina näen lasteaias ikkagi veel vaid ühiskonna ühe sotsiaalse arenguetapi paratamatust ja loodan, et kunagi saavad perekonnad oma lapsed taas varasotsialiseerimise küüsist tagasi. Massikasvatusega mammutlasteaiad on kuulunud ikka totalitaarsesse ühiskonda ja paljudes humaanse kasvatussüsteemiga riikides neid sellisel kujul, nagu meil, ei olegi. Kuid seni tuleb sellega leppida ja võimalikult vähe lapse arengurahu rikkuda.
Parim on vist lapse järk-järguline kohandamine lasteaiaga. See tähendab, et laps peab tundma, et ema on lähedal ka lasteaias. Nii peab esimestel lasteaiapäevadel ka olema. Teisel-kolmandal päeval käib ema „korraks tunnikese ära“, edasi juba kaks tunnikest, siis kolm jne. Kuni lapses tekib turvaline arusaam, et lasteaias käiaksegi koos emmedega, aga need käivad vahepeal natukeseks ära. Olen sellist adapteerimist katsetanud nii lasteaia laste kui 1. klassi astujate puhul ja suutnud vältida seda ülaltoodud kirjas kirjeldatud lasteaia või koolistressi.
Lasteaiaga kohanematute ja jõuga kohandatud (taltsutatud) laste psüühika- ja käitumishäiretega nende hilisemas elus olen nõustajana palju kokku puutunud ja sunnitud tunnistama, et nüüd on tegemist juba ümberkasvatamisega, kuigi seda pedagoogilist praaki oleks võimalik olnud õigel ajal vältida, kuigi päris kalli hinnaga. Ma ise usun, et vähemalt veerand 4-aastastest lastest polegi suutelised midagi ohvriks toomata lasteaiaga kohanema, nooremate hulgas veelgi rohkem, vanemate osas veidi vähem. Koolisüsteemis on kasutusel psühholoogiline määratlus „kooliküpsus“. Mingist „lasteaiaküpsusest“ ei räägita, aga see peaks olema iga pere vastutuse küsimus selle olemuse äratundmine oma lapses.

Kas see arutelu oli kasulik?