kooselu peale lapse sündi 23.03.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minu suhted abikaasaga olid normaalsed kuni lapse sünnin, seejärel hakkas minu mehe päev enamvähem varavalges ja lõppes enne südaööd. Mina pidin lapse eest hoolitsema ja muud kodused tööd tegema. Praegu on laps 2a vana ja elu on muutunud vaid niipalju,et ta tuleb nii 19.00 ks koju. Suure hädaldamise peale ta ikka tegeleb lapsega, kuid enamasti keerab magama. Abikaasa on FIE. Kui ma ütlen, et võiks ka midagi koos teha, siis vastuseks on, et ütle kuhu läheme ja ma võtan vaba päeva, mina aga leian et just tema peaks otsustama millal minna ja siis ma pakuksin omapoolsed variandid, sest olen ju lapsega kodus ja alati vaba. Mees kinnitab mulle pidevalt, et ta armastab ja hoolib minust, mulle aga sõnadest enam ei piisa. Üleüldse on nii, et mina tema vastu enam armastust ei tunne ja isegi seksida tahan temaga vaid 4-2 korda kuus, tema sooviks muidugi iga päev. Asi on ka selles, et kui ma lapsega hommikust õhtuni koos ära olen, kes praktiliselt terve päev mul süles tahab olla,või niisama seljas ratsutada, kui ma just muud ei tee,mis istumist ei võimalda, siis õhtul kui ma lapse magama panen, ei taha ma enam mitte kedagi,tahan lihtsalt olla,ilma et keegi mind füüsiliselt puudutaks. Vahel kui abikaasa jääb koju,siis ei oska ma temaga midagi rääkida ja mul on tekkinud tunne, et ega temagi oska enam kodus olla, sest kui ta on kodus, siis ta kas magab või vaatab televiisorit ja siis kui ma teen mingi märkuse, et midagi oleks vaja ära teha, siis ta alles teeb. Ta nimelt on mulle öelnudki, et koduseid asju, mida on vaja teha, pean ma talle ütlema , ise ei ole ta vöimeline nägema , mida teha on vaja. Abikaasale meeldiks, et ma aitaks teda tema äriasjades (tegelikult ma teengi talle raamatupidamist, mida pean öösiti tegema,sest laps lihtsalt ei lase päeval teha) , mina pole aga sellest huvitatud.

Olen mõelnud isegi lahkuminekust, kuid korterit ma osta ei jõua ja sellisel juhul ei ole mul kuhugi minna, vanemate juurde küll, kuid see ei oleks see.

Kindlasti on probleemi alg minus eneses, selles et ma ei tunne end väärtuslikuna, kuna ma tahaksin olla keegi ka väljaspool kodu, mida ma aga praegu ei ole. Töö, kus ma enne lapse sündi olin,ei rahulda mind enam, kuid (elan kagu-eesti ühes alevis) kui ma väljaspool oma alevit tööd ei leia, mida ma siiamaani pole leidnud, siis tuleb mul paratamatult sinna tagasi minna, kuigi ega mind sinna eriti tagasi ei oodatagi, parema meelega ooodatakse mult lahkumisavaldust, kuna lihtsalt ei ole nii palju töötajaid enam vaja. Ma sooviksin ise Tartu elama minna aga ei ole raha korterit osta ja ilma tööd omamata on ka väga riskantne üürikorterit võtta ja abikaasa töö on 100% seotud praegu meie elukohaga ning ta ei ole huvitatud kellegi alla töötama minema vähema kui 5000.- kr. eest, samas aga tal peale keskhariduse midagi muud ei ole ja ega mingeid erilisi oskusigi.

Nagu loete on probleem segane ja ega kõike ei oska ka välja öelda. Mida Teie sellest loost arvate.

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Lapsega kodus olemine on ühest küljest rõõmus ja teisest küljest väga kurnav tegevus. Hommikust õhtuni üksi lapsega tegeleda on raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu on täiesti arusaadav, et kui laps lõpuks õhtul magama jääb, olete Te ka ise täiesti väsinud ja tahate olla omaette. Abikaasaga tasuks arutada, missugustel aegadel või päevadel tema saaks lapsega koju jääda, et saaksite kasvõi omaette välja jalutama minna või sõbrannale külla. Samuti katsuge leida võimalusi, kelle juurde saaks last aegaajalt jätta. Hea, kui abilisteks oleksid vanavanemad. Kui Te olete ise vähem väsinud ja rõõmsam, suudate ka abikaasaga tekkinud olukorra üle paremini aru pidada.

Kui Teie abikaasa on sedasorti inimene, kes tahab, et talle kodustes töödes juhtnööre antakse, siis võiksite seda teha.

Öösiti töötamine ei tule Teie tervisele kindlasti kasuks. Kui abikaasa on huvitatud sellest, et te tema raamatupidamisega tegelete, siis on tema ülesanne Teile selleks tingimused luua. Kui keegi (vanaema, lapsehoidja) hoiaks mõned tunnid päevas Teie last, saaksite sel ajal tööd teha.

Teie soov leida endale töökoht, on igati arusaadav. Kindlasti ei ole seda kerge leida. Varuge kannatust ja kasutage töö otsimiseks kõiki võimalusi (tööbürood, lehekuulutused, sõbrad-tuttavad, lähemad ja kaugemad sugulased jne). Kui tahate ennast teostada ka väljaspool kodu, tuleb Teil selleks vaeva näha.

Kui Teil on võimalik, võiksite abikaasaga minna perenõustaja juurde. Ma tean, et eestlaste seas ei ole see väga levinud probleemi lahendamise viis. Mida aeg edasi, seda rohkem perenõustajate abi hakatakse kasutama. Kui abikaasa ei soovi minna, siis võiksite ise psühholoogiga aru pidada, et oma probleemidele sobivad lahendused leida.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

mida teha

olen lapsega kodune ja nüüd on minu ellu kerkinud nii mitmedki probleemid. Esimeseks on suhted minu elukaaslasega,mis muutusid koheselt peale lapse sündi. Meil polnud enam millestki rääkida ja arvan,et ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kirjast ei selgu kui vana on Teie laps. Sünnitus ja lapse eest hoolitsemine on ikka rohkem ema ülesanne ja seega on loomulik, et olete väsinud. Kui sünnib perre laps, võib tunda mees end tahaplaanile ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi