Mis abiks hädas? 11.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 21-aastane tudengist neiu ja põhimõtteliselt peaks minu elu olema ideaalne.Aga,mind vaevab üks asi väga.Mul on lapsest saadik olnud 'sõltuvus' meestest. Oma päris isa oli joodik ja tegi enesetapu. Olin siis 4-aastane ja isast ma ei mäleta midagi. Sellest hoolimata oli mu lapsepõlv pärast seda üsna õnnelik ja sain kasvada normaalselt. Kuigi mingisugune trauma jäi,sest praegu on mul kommeks 'võluda' mehi ja kätte saades visata minema. Ühesõnaga, ma ei suuda normaalselt kurameerida ja olla koos kellegagi, vaid tahan alati uut ja uut. Ühestki mehest ei ole mulle piisanud. Nagu kuidagi tahaksin karistada mehi, sellepärast mida mu oma isa minevikus tegi. Ja mis kõige hullem, olen kannatanud rohkem, kui oskate ette kujutada. Otsin midagi, mida ilmselt kunagi ei ole võimalik leida. Eriti raske on praegusel hetkel...mu ellu nimelt ilmus mees, keda paremat ma pole kunagi kohanud. Ta on hoolitsev, hell, sümpaatne ja minu teada armastab ta mind väga. Aga,kuigi tahaksin väga temaga koos olla, tekivad mul jälle need samad tunded, mis varem. See ehmatab mind, sest ma ei oska enam end kontrollida. Vahel, kui ta mind puudutab, tahaksin teda lüüa ja kui ta ütleb,et armastab mind, tahaksin teda selle eest karistada. Seda ma ei tegelikult sooviks kunagi teha,ta ju hoolib minust! Aga need tunded lihtsalt tulevad, vahel hakkan teda isegi jälestama ja tahan kuhugi ära põgeneda. Kuigi südames tahan teda armastada! Ma ei suudaks kunagi talle sellest rääkida, sest kardan, et siis ta ei enam oskaks või suudaks minusuguse 'probleemiga' elada. Ma ei oska enam midagi teha, olen üritanud muutuda ja vältida neid ebameeldivaid tundeid,aga need ikka tulevad tagasi ja teevad mu nii õnnetuks. Olen paar korda isegi enesetapule mõelnud. Kuigi soovin väga elada ja nautida!Kas see on liiga palju nõutud? Või kas ma jäängi kannatama? Palun aidake mind! Ma ei jaksa enam kaua!



-Katkine hing

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Sinu mure on arusaadav. Sinu sees on kaks vastandlikku soovi, soov läheduse ja armastuse järele ja teiselt poolt hirm emotsionaalse läheduse ees. Aegajalt läheb segaduse Sinu sees nii suureks, et Sa mõtled enesetapule. Kuna Sinu probleemid on tõepoolest sügavad, nad on seotud lapsepõlve ja Sinu isiksuse joontega, siis kiiret ja lihtsat lahendust nendele kahjuks ei ole. Sellistel puhkudel on abi pikemaajalisest psühhoteraapiast hea psühhoterapeudi juures. Kui Sa oled valmis enda sisse vaatama ja endaga tööd tegema, siis psühhoteraapia annab selleks võimaluse. Psühhoterapeudid, keda soovitaksin, on Tartus Anu Aluoja ja Tallinnas Liisi Graf.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

depressioon

Tere olen 26 aastane äsja pisikese armsa tütre sünnitanud ema. Hetkel on mul väga raske aeg, kuna pean ainult koos mehega lapsega hakkama saama, kõrval pole ühtegi abilist, ei ema ega ämma.... mitte kedagi. ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Külliki!

Teie kirja lugedes näib, et Teil on väga suur väsimus ja ehk sellest tekkinud depressioongi. Mõnikord on see tavaline, et pärast sünnitust ollakse vastamisi paljude lahendamist vajavate ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi