üksi iseendaga 08.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Mul on tunne, et lähen hulluks. Nimelt tunnen end tohutult üksikuna. Kolm aastat tagasi armusin ja hakkasin oma kallimaga peatselt ka koos elama (peale keskkooli). Loomulikult oli tema kõige tähtsam ja ma loobusin igasugustest muudest tegevustest ja ka mu sõbrannad jäid tahaplaanile. Peale selle oli mu noormees väga armukade ja ei tahtnud ise ka muud teha kui minuga koos olla. Nüüd aga on asjad teistmoodi. Meil on küll väga hea ja tugev suhe, kuid ma tunnen ikkagi end üksikuna. Mu elukaaslane on muutunud jälle selliseks inimeseks, kes suhtleb teistega ja teeb igasugu asju. Tal oleks nagu kogu aeg midagi teoksil. Ühesõnaga ta on õnnelika ja rahul ja ei saa kohe kuidagi aru, mis mul viga on ja miks ma põen. Mina aga muud ei teegi. Mul ei ole mitte ühtki sõpra sõna otseses mõttes. Mu kahest endisest sõbrannast on mõlemad Eestist jäädavalt lahkunud ja peale selle vihkab üks neist mind igavesti, nii, et temaga ma arvestada ei saa. Mul pole kedagi, kellega vabal ajal midagi ette võtta, ei ole kedagi, kellele helistada, kirjutada, oma muredest rääkida. Nädalavahetustel käin oma vanematekodus, mis masendab mind veelgi. Mind tabavad suvalisel hetkel masendushood, ma vihkan end ja tunnen, et ma pole midagi väärt. Ma tõesti ei leia endas mitte midagi, mille poolest ma oleksin eriline. Ma ei oska enam suhelda. Koolis on kõigil keegi, kellega ollakse pidevalt koos jne. Mina aga istun loengute vahepeal üksi. Olen proovinud sõbruneda ja sulanduda sisse, aga mul on selline tunne, et keegi ei pane mind tähele. kõik suhted on juba välja kujunenud. Mu mees ütleb, et armastab mind ja et ma olen maailma parim. Mul on seda aga raske tunnetada, sest ma ei armasta ennast. Kõigepealt peab oskama ennast armastada ja siis saab alles tõeliselt armastada teist. Ei ma ei taha oma mehest lahku minna. Ma tahan teada, miks ma olen selline haige inimene. ma nutan iga päev ja mind valdab kohutav ängistus ja ma tean, et sellel ei tule lõppu, see on juba kestnud 3 aastat. Tahaks mõnikord lihtsalt korteris asju vastu seina puruks visata aga see ei aita. Kuna olen üliõpilane, siis pole mul ka eriti raha, et millegagi tegeleda, pean maksma korteri üüri jne.

Igatahes mul on tunne, et ma olen juba hulluks läinud ja mõtlen, et millal mind mõni tõsine hoog tabab, kaua ma veel vastu pean. enesetapule ma mõtlen, kuid ei tee seda kindlasti, sest tegelikult tahan ma elada. Aga praegu on mul tunne, et elu läheb must mööda.

Ma peaks psühholoogi juurde minema, kuid ma ei tea, kuidas see mind aitaks.



Kristi