Suhe on nii surnud seisus kui veel annab olla 04.06.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma ei teagi, kas ootan mingit vastust. Mul on lihtsalt tarvis kirjutada, sest hetkel pole kellelegi rääkida sellest murest, mis mind vaevab.

Olen oma mehega koos olnud kuus aastat. Minu meelest oli meil hea ja hooliv suhe. Abiellusime, nüüd on väike lapsuke majas ja ehitame koos maja. Pärast lapse sündi sain teada, et mees oli mind juba vähemalt 1,5 aastat petnud. See oli ootamatu ja nii šokeeriv asi, et lõi mul jalad alt. See agas napilt pärast abielu.

Pärast väga pikka aega põdemist, nuttu ja püüdu asjas selgusele jõuda, hakkasin käima psühholoogi juures. Sain teada, et olin oma elu tahtnud elada kui muinasjuttu, sest minu lapsepõlv oli päris jube. Mõtlesin, et kui suureks saan, elan täpselt nii, et oleks hea olla. Ei näinud pikka aega reaalsust!

Nüüd olen juba pea aasta selle jamaga võidelnud. Viimati võtsin ette Gestalt teraapia, mis tegi mulle palju head. Tundsin, et suudan sellest juhtumist üle olla, mehele andestada ja eluga edasi minna. Ometi nöörib nutt praegu kurku ja suhted on mehega läinud nii sandiks kohe, et päris sageli taban end mõttelt - mul oleks üksinda palju kergem ja parem.

See on mulle nii võõras. Ma olen nii pikka aega võidelnud selle nimel, et andestada ja koos edasi elada. Viga ongi vist selles, et olen üksi pidanud võitlema. Mees on muutunud nii kurjaks mu vastu. Kuigi ta väidab, et armastab mind, siis ei kuule ma muud, kui jää vait, kao minema, jäta mind rahule... Tal on hakanud üle keema. Pinged kasvavad üle pea ja siis ta läheb täiesti endast välja, loobib ja lõhub asju ja süüdistab kõiges mind. Ta ei kiida mind kunagi, pigem kuulen ma vaid laitust ja seda, mis minus kehvasti on. Ma olen sellest negatiivsusest nii väsinud ja ma ei jaksa enam. Aga ma tean, et me oleme kokku määratud ja tahaksin endast anda veel nii palju, et seda suhet säilitada.

Ma tean, et tema tahab seda ka, aga ei oska lihtsalt. Ta on nii pikka aega elanud vales ja pettuses, et see on oma jälje jätnud. Minu psühholoog ütleb, et tema närvisüsteem on rikutud ja see ei taastugi. Aga see pole see inimene, kellega ma abiellusin. Elu pole üldse selline nagu ma ette kujutasin. Ja ükskõik kui väga mina ka ei pingutks, üksi ei suuda ma enam midagi muuta. Tean, et meil tuleb minna paariteraapiasse, sest ni palju on meie vahel ütlemata jäänud. Ma olen palju mõistatanud ja oletanud, miks ta mind pettis. Aga ma tahaksin seda tema käest kuulda. Ma tahaksin saada tagasi usaldust ja tunda, et on olemas veel selline asi nagu MEIE. Mees on nagu üks keskmine eesti mees ikka, tema juba psühholoogide juurde ei lähe!

Laps on meil üliarmas, aga ma näen, kuidas tegelikult viib ta meid teineteisest järjest kaugemale. Töö, majaehitus ja laps võtavad nii palju aega ja sageli tekitavad palju stressi, et meil pole teineteise jaoks enam üldse aega. Kui see moment tekibki, siis läheme tühjast tülli. Tunnen, kuidas olen lasknud aastatega ennast nii maad ligi suruda, et kui püüan natukenegi võrdsust suhtesse tagasi tuua, saab mees vihaseks.

Ma ei suuda selles olukorras enam elada ja tahaks lihtsalt põgeneda, aga tean, et pean jääma ja minna polegi ju kuhugi. Ühesõnaga on meie elu täielik kaos ja mina ei oska selle kõigega toime tulla. See perekond on üks tõeliselt raske ülesanne!!! - Pärast kaheksakuulist psühholoogi vahet sõelumist suudan ma lõpuks vaadata otsa reaalsusele, et abi vajame me koos ja mõlemad! Mitte ainult mina. Aga ma ei suuda mõista, kuidas see suhe ometi nii käest ära on saanud libiseda. Ma olen nii õnnetu selle kõige pärast, sest perekond on minu jaoks kõige olulisem siin maa peal. Ja ma tunnen end täiesti jõuetuna, et neid kuhjunud ja sirgeks rääkimata asju lahendada.