Soovimatu rasedus 24.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Olen 23-aastane naisterahvas, lõpetasin kõrgkooli. Tööle saamine võttis natuke aega, aga nüüd töötan ja olen rahul. Mulle meeldib olla inimestele kasulik ja töö on mulle vajalik eneseteostuseks ning psüühilise tasakaalu säilitamiseks. Mul on tore elukaaslane, kellega olen koos olnud mitu aastat, armastame ja hoiame teineteist väga. Ilus elu ühesõnaga.

Olen alati kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid, peamiselt tablette, mille tulemuslikkuses olin 100% kindel. Nüüd aga vedasid need alt ja sain teada, et olen rase. Minu jaoks oli see täielik üllatus ja ebameeldiv üllatus seejuures. Ma ei ole kunagi plaaninud last saada enne 30.eluaastat, kui siiski. Mul on töö, mitmeid hobisid, millega soovin tegeleda, tahan palju reisida ja ringi liikuda. Tunnen end veel ka emotsionaalselt ebastabiilsena, tihti on depressioonihood. Muutun närviliseks, kui mul ei ole aega iseenda jaoks. Ma ei ole kindel, kas olen juba elus õige suuna kätte leidnud, sest veel on nii palju asju, mis mul avastada oleks.

Laps seega ei sobiks mu ellu praegu kohe kuidagi. Ütlesin ka mehele, et ei taha seda last ja tema küsis vastu, et mis mind selleks takistab, kõik tingimused on meil ju olemas. On tõepoolest: ma olen terve, mul on mees, kes mind armastab ja vanemad, kes on alati valmis toetama, meil on oma elamine, mille eest pole vaja isegi mitte laenu tagasi maksta, majanduslik olukord on hea, mees teenib piisavalt palju ja mina saaksin kodus ka natuke tööd teha. Ideaalne olukord uue ilmakodaniku soetamiseks. Mees arvab veel, et just laps võiks mind muuta stabiilsemaks ja et kõik meie tuttavad saavad ka nagunii varsti lapsed.

Mina ei taha aga ja kohe mitte kuidagi. Ma ei suuda seda kuidagi ümbritsevatele selgeks teha. Lõpuks tekib selline tunne, et olen igavene egoist ja mõtlen ainult endale ja tahan tulevast elu mõrvata. Ma ei suuda lihtsalt nii suurt vastutust veel enda kanda võtta, tahan ise kõigepealt endas selgusele jõuda ja oma probleemidega (depressioon, närvilisus) rohkem toime tulema õppida. Muutun närviliseks, kui ma ei saa näiteks rahulikult raamatut lugeda või telekat vaadata. Sageli on mul kõigest kõrini, nii et tahaks ainult magada või lihtsalt olla. Kardan, et hakkaksin ka lapse peale karjuma ja, mis veel hullem, kunagi elus talle ette heitma, et ta oli soovimatu ja et mina pidin tema pärast paljust loobuma ja et nüüd tuleb tal tänulik olla jms, nagu mõned vanemad teevad. Mulle on see alati vastik tundunud, aga oma praeguse emotsionaalse seisundi juures tunnen, et oleksin selleks tulevikus täitsa võimeline. Ma ei taha halb ema olla ja ei taha, et maailmas oleks veel üks laps, kes kasvaks üles sellise vanemaga. Praegu pole mul mingit ematunnet ja ennast tundes arvan, et ei tule ka. See kõik on minu jaoks liiga vara.

Raske on seda aga mehele selgeks teha. Tema tahab last väga ja kunagi ütles isegi mulle, et kui ma abordi teeksin, siis ta jätaks mind maha. Enam sellest küll juttu pole olnud, aga samas tean, et see tumestaks paljuski meie suhteid. Mida ma siis peaksin tegema, vastu enda tahtmist tite sünnitama ja teda tuimalt kasvatama või arvestama siiski rohkem enda tahet, sest minu elu muudab see kõige rohkem ja kui ma tunnen, et ma selleks veel valmis pole...?



Siret

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest. Ühtlasi vabandan, et ei vastanud Teile varem. Ma olen Teie olukorra peale mõelnud palju ja pikalt. Ja ikka ei ole leidnud vastust, mis tõenäoliselt rahuldaks Teid (ega mindki, kuigi see on vähem tähtis).



Selle olukorraga seoses võiks ju pikalt arutleda selle üle, et iga inimene on vaba tegema mida soovib ja naise keha on tema enda keha ja ta otsustab, mida sellega ette võtta ja milleks seda kasutada, kas sünnitada või mitte. Aga siiski, kustmaalt lõpeb meie vabadus asju teha oma soovi järgi? Kui see kedagi teist ei kahjusta (ühesõnaga, meie vabadus lõpeb seal kus algab teise nina?)? Kui nii vaadata, siis Teie valik abordi kasuks kahjustaks paljusid inimesi -- veel sündimata last, Teie meest, teie kahe omavahelisi suhteid, tõenäoliselt ka Teid ennast -- nii kehalises mõttes kui ka psüühilises mõttes. Abort ei ole lihtsalt operatsioon või protseduur. See on psüühikaga sügavalt seotud toiming, mis jätab pikaajalise jälje inimese tunnetesse. Sündimata jääv laps on tohutu suur kaotus -- see ei puuduta üksi Teid, Teie perekonda ega lähedasi. See puudutab tulevikku -- olemata jäävad võimalused nii Teie jaoks kui kõikide teiste inimeste jaoks, kes temaga võiksid kokku puutuda, tegemata jäävaid asju (nii häid kuid kindlasti ka halbu), tundmata jäänud tundeid, mõtlemata mõtteid, mis kindlasti kuidagi muudavad tulevikku. Sest tulevikku ei muuda suured asjad, vaid igapäevased väikesed asjad, mis liituvad ja kujundavad midagi niisugust, et tulevikus on kuidagi teisiti. Otsusega teha abort võtate endale vastutuse selle eest, mis juhtumata jääb. Kas Te olete selliseks suureks vastutuseks valmis?



Praegu on Teie elu selline nagu Te kirjeldate -- huvitav, Te tahate teha paljusid asju ja kogeda midagi, mis veel kogemata. See on hea elu, nagu Te kirjutate.



Kui Te valite lapse sünnitamise, siis on see elu lihtsalt teistsugune. Ei halvem ega parem kui praegune. Lihtsalt teistsugune. Selles elus on tundeid ja kogemusi, mida Te ei tunneks ega läbi elaks siis kui Te otsustaksite last mitte saada. Keegi ei sünni ilma emainstinktiga. See on kellegi väljamõeldis. Ematunne tuleb teile siis, kui Te tunnete last enda vastas ja see tunne ei ole kindlasti võrreldav millegi muuga, mida siin ilmas võiks läbi elada. Kust ma tean, et ma ju mees? Muidugi. ma ei ole seda ise läbi elanud, tean seda sellest, kuidas paljud naised, kes on elanud läbi samasuguseid kõhklusi nagu Teie, on sellest jutustanud, kui nad siiski on otsustanud sünnitada. Loomulikult on see raske otsustus teha ja vastutus võtta. Kumb otsustustest on raskem ja kumb vastutustest on suurem -- kas otsustus mitte sünnitada ja vastutus juhtumata jäävate asjade ja olemata inimese eest või siis otsustus sünnitada ja vastutus oleva inimse eest? Valides praeguse elu jätkumise valite ühtmoodi elu, valides lapse, valite teistsuguse elu. Te kardate, kas Te olete valmis selliseks teistsuguseks eluks. Kindlasti ei. Keegi ei ole alguses. Kõik õpivad. Võibolla on see huvitavam ja nagu inglise keeles öeldakse tõeline "challenge", võtta käsile teistsuguse elu õppimine ja saada toime emaks olemise ja lapse kasvatamisega ja sellega ka tõelise perekonnaelu kujundamisega.



Ma tõesti ei tea, kas see on vastus, mis Teile mingeid mõtteid annaks oma otsuse tegemiseks. Ma ei ole kindel. Kas Te saaksite kellegagi oma kõhkluste üle arutada? Oma mehega? Mõne oma lähedase sõbrannaga? Äkki mõne psühholoogiga? Arvestades, et Teil on veidi kõikuv meeleolu, mis niigi tahaks käsitlemist? Aga, palun, kaaluge enne põhjalikult, kui Te ühe või teise otsuse teete.



Lugupidamisega,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi