depressioon 17.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tunnen, et ei suuda enam iseendaga toime tulla. Pidevalt ärritun tühiste asjade pärast, raske on teiste ees mitte nutma hakata. Elamine e. olemine tundub raske ja valus, tunnen end väsinuna, abituna, ka lihtsate asjadega tegelemine nõuab pingutust. Sõpradega suhtlemine ei anna jõudu juurde, seepärast väldin neid inimesi, kes olid kunagi mulle lähedased. Olen proovinud mitmeid antidepressante – ei mõjunud meeleolule. Psühholoogi juures olen ka käinud veidi üle poole aasta, paremaks ei ole läinud. (Tean, et pean ise enda kallal vaeva nägema ja üritangi oma mõttemaailma muuta positiivsuse suunas.) Kohutav šokk oli hiljuti see, kui ta ütles, et sellest masendusest ja valust ei olegi võimalik lahti saada, sellega tuleb elada. Kas ma olen mingi lootusetu juhtum? Kas tema poolt pandud “diagnoosi” võin usaldada? Või oleks soovitatav veel kellegagi konsulteerida, kui siis konkreetselt kelle poole ma võiksin pöörduda? Elan Tallinnas.

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Teil näib olevat tõsine masendus. Ja tõsine masendus võtab ravimiseks küllalt palju aega. Ma saan aru, et Te ei kärsi enam oodata, et läheks ükskord juba paremaks. Antidepressantide võtmine on sel puhul üsna kasulik, muidugi. Kuid sügava masenduse puhul peaks neid tarvitama 6 kuni 8 kuud. Ja mõnikord võtab tõesti väga palju aega enne, kui meeleolu paremaks hakkab minema. Samuti on psühhoteraaapiaga. Pool aastat ei ole sellisel puhul kuigi pikk aeg. Kõrvalt on seda muidugi kerge väita. Sellise masendusega elamine on väga raske. Ma usun, et Teie psühholoog tahtis Teile öelda, et Te harjuksite sellega koos elama seni, kuni see muutuma hakkab.



Kahjuks ei kirjuta Te lähemalt, millest see masendus ja valu. Tõsi, mõni valu ei lähegi mööda, see muutub ainult tuimemeks me sees ja me tõesti harjume sellega nõnda, et me ei mõtle sellele iga päev ja võime isegi sageli millestki rõõmu tunda, kui me oma valu unustame. Kuid ometi on see meiega ja me oleme tema kaaslusega nõnda harjunud, et ei pane teda mõnikord isegi tähele. Kui Te järele mõtlete, siis on ju kõik meiega toimunud sündmused, nii head kui halvad, meiega kogu aeg kaasas, me oleme nendega niiöelda harjunud. Ja uued juhtumised, nii head kui halvad, tulevad ja me elame neid läbi just nii nagu nad meile kätte tulevad. Nii muutuvad olnud asjad osaks meist ja tulevad asjad saavad taas osaks meist. Psühhoteraapia eesmärgiks ei saagi olla mingite juhtunud asjade unustada aitamine, vaid nende osaks meist saamise protsessi toetamine, kui see raskesti läheb. Ja kui nad on saanud meie mineviku osaks ja me oleme nendega leppinud, võimegi öelda, et me oleme nendega toime tulnud ja neist üle saanud. Nad ei sega meie elu ja tumesta tulevasi rõõmsaid juhtumusi. See ju tegelikult ongi harjumine nendega. Või siis nendega koos elamine sellisel viisil, et nad on ja ei ole ka. Ei ole selles mõttes, et me ei pea nende peale mõtlema ja saame toimuvat elu võtta just nii nagu see tuleb, mitte minevikus juhtunud valusate sündmuste meenutuste läbi.



Kannatlikku meelt soovides,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

depressioon

Tere! Mul on juba pikemat aega depressioon (miski ei paku mulle huvi ega rõõmu, tunnen end jõuetu ja üksikuna jne). Mulle anti nõu, et peaksin pöörduma psühholoogi poole ja ma ise tahaksin seda ka, kuna ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Karta pole vaja, mine aga julgesti. Tasuta psühholoogide vastuvõtt on:

Kriisikeskus, Tallinn, Kaupmehe 4; tel. 6314300.

Jõudu ja edu soovides!

Irene. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi