väga raske elu 14.07.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

tervist sooviks teada kuidas lahti minevikust, mis valdasid aint enesetapumõtteid(tean et see väga vale), suutsin endale liiga ka teha.(olen 23 mees) Lõhkusin ennast ja lasin teistel lõhkuda apaatseks .Kõik mõtted armumisest- pole ise armastust vastu saanud.Lapsepõlves tundsin häbi enda üle, sest olin veitsa pekisem kui teised, proovisin samuti seda varjata.Ema õpetas et seks on väga vale asi ja siis kui liiga palju naerda sain, siis pidi juuksed peast ära kiskuma.Nüüd eitavad neid asju ning paljudest asjadest pole rääkinud, kui aus olla siis ei tahagi. Esines ka igasuguseid foobiaid, kartsin inimesi jne. Olin negatiivsete mõtetega inimene ja seda praegu ka kuigi vähem,püüan asju mõelda jaatavalt. Kas psühhoterapeut suudaks mind kuidagi päästa ja kuidas rääkimine aitab?Igatahes rohud pole veel aidanud. Samuti olen väga armuja tüüpi, meeldisid kõik tüdrukud, enam mitte. olen julgenud ainult foorumis nendest asjadest kirjutada. Olen proovinud rääkida aga siis kui hakkan ennast avama, tekib selline pinge et käed hakkavad värisema ja hakkan nutma ja tõmbun endasse tagasi, kuigi nüüd tahan ennast aidata. Kardan seda et saan haiget ja häbi on, mineviku asjade üle ja praeguse üle, selline nagu ma olen. Mida tasub teha, kõigi nõuannete üle olen ülimalt tänulik, kelle juurde soovitate alguses minna?
Ette tänades!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
See, et Te kirjutate ja end aidata tahate on hea. Soovitan Teil leida endale psühholoog, kellega saate oma murest rääkida. Koostöös psühholoogiga on võimalik leida tee Teie aitamiseks. Kui psühholoog peab vajalikuks, võib ta kaasata Teie toetamiseks psühhiaatri. Valmis peate selleks olema, et end avada tuleb ja häbi tunda ei ole mingit põhjust.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

õrnahingeline tütar

Probleem selline, tütar 11.a lõpetab IV klassi, juba mitmendat aastat ragistab sõrmekonte, nüüd ka varbaid. Arst aidata ei oska. Vahepeal olid ka mitu kuud peavalud, uuriti, ei midagi. Ütles ise, et koolis ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Kõigepealt palun vabandust, et olen vastamisega hiljaks jäänud. See nädal on olnud töörohke.

Te kirjutate, et elu on olnud raske ja keeruline. Kui elu on selline Teie jaoks, ...

Loe edasi

Kas stress?

Olen viimasel ajal väga närviline,nutan väga palju ja alati leian ,et selleks on ikka mõjuv põhjus.Kas pean pöörduma arsti poole,et hakata tarvitama ravimeid.Olen 49.aastane,abielus.

Elu tundub ...

Vastas dr Elen Kihl

Teie lühikese kirjelduse põhjal oletan, et tegemist võib olla depressiooniga. Sellele viitavad närvilisus, nutmine, kergesti ärritumine, enese süüdistamine. Depressioon on tõsine häire ja vajab kindlasti ...

Loe edasi

saatus

Kas ja kuidas on võimalik elada väga õnnetuna?

20 aastane abielu jooksis karile, olen kibestunud ja väga närviline. Lapsed enam sülle ei roni, juba teismelised. Sõpru eriti pole, sest pühendusin ...

Vastas dr Elen Kihl

Teie elu sisuks on olnud pühendumine perekonnale. Osa Teie perekonnast (abikaasa) on lahkunud, kuid olulisem osa (lapsed) on jäänud. Lapsed vajavad Teid, kuigi nad võib-olla seda alati väga selgelt ei ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi