Kuidas tulla toime mehe endise abikaasaga? 08.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 25-aastane naine ja tutvusin poolteist aastat tagasi meeldiva omavanuse noormehega. Praeguseks oleme juba aasta koos elanud. Probleemiks on mehe eelmine abikaasa, kellega ta läks lahku paar kuud enne minuga tutvumist. Naine kolis ära, kuid jättis enamuse oma riietest, raamatutest jms. mehe juurde, põhjendusega, et tal pole neid kuhugi panna. Ise käis ta samuti pidevalt mehe juures ja käitus, nagu poleks midagi juhtunud ja kõik oleks ikka vanaviisi. Kui me pärast pooleaastast tutvust otsustasime hakata koos elama, oli meil kõigil kolmel üsna pikk ja raske jutuajamine. Tundus, et naine hakkas lõpuks aru saama, et nende suhe on läbi ja ta lubas seda aksepteerida. Tundus, et kõik saab korda ja ta ei käinud enam pikka aega meil. Nüüd aga on ta jälle hakanud tihemini käima põhjendusega, et tal on vaja midagi oma asjade hulgast. Ära viinud ta neid kõiki siiani ei ole, kuigi nende lahkuminekust on juba aasta möödas. Piisaks ühest autoga käigust, aga tema väidab, et meie peaksime selle talle muretsema, sest temal pole ühtegi autoga tuttavat. Ei taha aga oma tuttavaid sellega koormata, sest nende abi on endalgi vaja ja pealegi ei ole see minu arvates meie probleem. Isegi käsitsi tassides oleks need ammu saanud ära viidud (elab ta küll 100 kilomeetri kaugusel). Meil on küllaltki kitsas elamine ja sageli vihastab mind asjaolu, et tema siinolev kraam põhjustab palju ebamugavust.

Tema siinkäigud mõjuvad meie perele halvasti. Me ei saa tegeleda oma igapäevaste asjadega ja päris mitu nädalavahetust on tema pärast juba nurja läinud. Mees küll väidab, et temal pole naise siinkäigu vastu midagi ja proovigu mina ka aru saada, et ta käib siin ainult seltskonna pärast. Ometi on temagi naise siinoleku ajal hoopis teistugune, küllaltki pinges ja närviline, istub omaette nurgas ja loeb terve päeva ja minuga ka väga palju ei suhtle, sest siis topib see naine kohe end meie vestlusesse vahele. Mis seltskond see on, kui igaüks istub oma nurgas ja tegeleb oma asjadega? Probleem võib peituda ka haridustasemes, minul on kõrgharidus ja meie vestlusteemad mehega on hoopis teistsugused kui temal selle naisega, kes on lihtinimene. Kui me siin kolmekesi oleme, siis ühist vestlust eriti ei ole. Naine ise küll väidab, et tema võiks minuga täiesti sõbranna olla, aga ma lihtsalt ei suuda suhelda rohkem kui hädavajalik küllaltki naiivse ja maailmast primitiivsete arusaamadega inimesega, kellele tuleb ka kõige lihtsamaid asju mitu korda seletada, sest ta ei vaevu sageli hoolikalt kuulama, mida talle öeldakse. Eeldasin, et ta saab ise aru, et tema siinkäigud ei meeldi meile, aga paistab, et seda arusaama tal pole. Pärast eespool mainitud tõsist vestlust meie kolme vahel, kus arvasin oma seisukohad küllaltki arusaadavaks teinud olevat, otsustasin jätta nend edaspidised suhted ja tema siit lõplikult välja kolimise mehe ja tema vaheliseks asjaks, aga paistab, et nende poolest võibki see asi lõplikult venima jääda.

Olen enda arust olnud küllaltki salliv, lubanud tal oma asju siin hoida ja andnud aega uue eluga harjuda, aga nüüd küll tundub, et enam ei taha. Pealegi paistab see naisterahvas arvavat, et mu mees peaks tema eest kõik korda ajama, mis tal siin linnas veel teha vaja on jäänud, kuigi tal on ise selleks olnud peaaegu aasta aega. Meie juures olles käitud ta ühelt poolt nagu kodus (jalutab poolaalasti pärast pesemist tubades ringi jms), aga samas pole ta mulle kunagi pakkunud oma abi söögitegemisel ja viriseb tingimuste üle, mis me talle pakume. Mehelt pressis ta varem ka raha välja. Saan aru tema raskest olukorrast (polnud tööd), aga ka meie sissetulekud polnud tookord eriti suured ja pealegi otsustasime kohe hakata raha kõrvale panema oma uue kodu jaoks.

Vahel tundub mulle, et minule tehakse ülekohut, kui ma pean oma väga väikese kodus taluma mulle ebasümpaatset inimest, samas aga pärast vihapurset, mille all kannatavad ka minu ja mehe omavahelised suhted, hakkan mõtlema, et äkki olen olnud liiga karm. Ometi, kui inimene ei suuda aasta jooksul oma vanast elust lahti rebida ja aru saada, et teised ei tee tema eest asju ära, peaks rohkem õigus olema minul, seda enam, et kaitsen oma pere heaolu.

Mida peaksin ette võtma? Alati sellele teemale mõeldes lähen närviliseks. Kindel on, et lõpuks ta siit minema läheb ja minu võimuses on seda ühe karmi jutuajamisega kiirendada. Oleks mul selleks õigust?



Ette tänades,



Kristel