Millal on õige aeg? 03.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.

Lugesin siin ühe inimese kirja sellest, et kui väga ta on pettunud, et talle vanemad ei olnud rääkinud tema adopteerimisest. Teada ta sai sellest 32 aastaselt. Mina lapsendasin oma abikaasa poja kui ta oli aastane. Nüüd on ta 15 ja ei tea sllest midagi,peab mind oma isaks.Kuid elu on nagu ta on,kunagi ta saab sellest nagunii teada.Abikaasaga oleme asja arutanud,tema arvab,et teismelise iga, ei maksa praegu öelda.Las saab täiskasvanuks. Pojaga suhted ei ole ka kõige ideaalsemad aga ka mitte väga halvad. Kuid need

võivad ju asjaolude ilmsikstulekul muutuda. Millal Teie arvates oleks õige aeg

lapsele asjast rääkida ja kuidas?

Tänan ette!

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Te esitate väga keerulise küsimuse.

Teie tsiteeritud kirjast ilmneb, et too inimene sai oma adopteerimisest teada 32 aastaselt ja tema vanemad ei olnud talle sellest rääkinud. Minu arvates ongi küsimus selles, et millal tahes lapsele (noorukile) adopteerimisest kõnelda, peavad seda tegema tema enda (adoptiiv)vanemad. Mitte keegi teine. Kindlasti ei peaks ta seda teada saama juhuslikult kelleltki "heatahtlikult" inimeselt, kes otsustab lapsele "asjad õigesse valgusse seada". Sageli see just niimoodi juhtubki ja sellest tekkivad tõsised usaldusprobleemid lapse ja vanemate vahel. Põhiliselt sellepärast, et mujalt teada saades tunneb laps, et talle on valetatud, teda on pikka aega petetud ja varjatud tema eest olulist teadmist tema päritolu kohta ja seega, kui vanemad on selles asjas valetanud, siis ei saa neid usaldada ka milleski muus, vähemtähtsates asjades. Igale inimesele on olulised küsimused tema päritolu kohta. Mõnede seisukohtade järgi peaksid lapsed saama oma adopteerimisest teada niipea, kui nad sellest aru saada oskavad (väga ebaselge määratlus, eks ole?) ja saama soovi korral ka külastada oma bioloogilisi vanemaid. Samas kohtab ka seisukohti, et koos lapse adopteerimisega saab laps ka uue perekonna ja tema senine elu justkui nagu "kustutataks" (igasuguste dokumentide ja toimikute hävitamise teel). Mis õigem, mis valem, on raske otsustada. Kindlasti ei saa "kustutada" lapse minevikku ja tal on õigus teada oma päritolu ja tunda oma bioloogilisi vanemaid. Ilma selleta võiks ta tunda end juurtetuna. Iseasi on see, kuidas ta suhtub oma päritolusse ja oma bioloogilistesse vanematesse ning millise seisukoha ta võtab oma bioloogiliste vanemate ja adoptiivvaneemate suhtes. Aga tal peaks olema võimalus oma seisukoht kujundada.



Teie tunnete oma last kõige paremini ja oskate kindlasti valida õige aja temaga ta päritolust ja elukäigust kõnelemiseks. Kui on oht, et ta võiks seda teada saada kellelti teiselt, tehke seda enne kui keegi teine seda teha jõuab.



Kuidas? on veel keerulisem küsimus. Kindlasti peaksite kõnelema talle sellest, mis teid sellise otsuse tegemiseni viis. Kuidas see kõik oli ja kuidas te just teda valisite ja kuidas te talle järele läksite ja ta koju tõite. Millised tundeid teid valdasid, kui te olite lapse saanud ja kuidas möödusid varased aastad, millest ta midagi ei pruugi mäletada. Kindlasti on teil mõlemal talle palju jutustada sellest, kuidas ta midagi tegema hakkas, väikesi südamlikke ja naljakaidki lugusid meenutada. Ehk on teil pilte sellest varasest ajast ja hilisematest aastatest? Te mõlemad olete teda kindlasti väga armastanud ja ärge jätke talle seda mingil juhul ütlemata.



Lugupidamisega,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Potil käimine

Tervist

Olen 1aastase ja ühe kuu vanuse poja ema. Mureks on see, et minu väike poja ei taha pottil käia. Panen teda pottile , kuid tema tuleb pottilt maha ilma , et ta sinna midagi teeks. ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kõige tähtsam on see, et Te last potile ei sunniks. See peaks olema talle turvaline ja vabatahtlik tegevus. Kannatust on Teil vaja. Te peate ise jälgima, millal enam-vähem on õige aeg last ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi