Masendus 17.04.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 28-a. naine. Kardan, et minu mure puhul võib tegemist olla pseudoprobleemiga, kuna mõistusega saan aru, et mu elus ei ole otseselt midagi halvasti ja paljugi eest oleks tänulik olla. Aga küsin siiski nõu, sest enesetunne on pidevalt väga halb ja pisar kogu aeg silmanurgas valmis.

Kannatan pideva masenduse ja raskemeelsuse all, ei suuda millestki rõõmu tunda. Seda umbes viimased 1,5 aastat (üksikud rõõmsamad hetked küll välja arvatud). Põhjuseks üksindus. Kasvatan küll koolieelikust poega, kuid see ei asenda täiskasvanud inimest kõrval. Kuna tutvusringkonnas on kõik abielu- või vabaabielu-inimesed, ei tunne ma ennast nende kõrval enam täisväärtusliku inimesena. Kui vaatan inimesi enda kõrval, tundub suhtlemine ja uute suhete loomine niivõrd lihtne (nende puhul), vähemalt näen, et kellelgi pole kaaslastest puudust. Ise aga pole suutnud mitme aasta jooksul ühtegi suhet luua. Iga päev kummitab mõte, et mul on midagi viga. Küsin endalt iga päev, mille poolest ma olen kõigist teistest halvem? Sest millegi poolest ma pean ju olema, kuna nemad on leidnud omale kaaslase, mina aga mitte.

Sarnased tundmused tekivad mitte ainult kaaslase otsimisel, vaid üleüldse suhtlemisel nii oma- kui vastassoolistega. Ei tihka ise kellegagi kontakti otsida, kuna olen veendunud, et ma pole piisavalt huvitav-tark-tore kaaslane, pole piisavalt jutukas, ja kahtlen, kas keegi minust üldse puudust tunneb (maailm ju hoopis huvitavamaid inimesi täis). Aeg-ajalt muutun iseendale niivõrd ebameeldivaks, et ei suuda ennast taludagi.

Tegemist on nõiaringiga - kuna pole mitme aasta jooksul omale kaaslast leidnud, tunnen end iga üksioldud päevaga järjest inetuma, rumalama, mõttetumana. Samas saan isegi aru, et sellise enesehinnanguga ongi võimatu kellelegi meeldida.

Kõige hullem on elurõõmu ja enesekindluse puudumine. Ei oska ega suuda endale ise sisendada, et olen midagi väärt, vaid ootan sellele kinnitust kuskilt väljastpoolt - aga ei leia. Olen tõesti püüdnud end veenda, et elu on tegelikult tore, otsides välja asju, mis on hästi ja mis peaksid rõõmustama; ja ka selles, et ma olen ise inimestele tore kaaslane - kui ma seda väga suure jõupingutusega teen, siis aitab see umbes pooleks päevaks, ja pärast seda potsatan veel sügavamale masendusse kui enne. Teadvustan endale, et viga on minu enda mõtlemises ja suhtumises, aga ei suuda ise elu ega iseennast teisest vaatevinklist näha. Suudan küll oma lapse ja ümbritsevate inimeste vastu olla lahke ja sõbralik, aga seesmiselt tunnen end väga rusutult. Kogu aeg on kurb.

Oleksin väga tänulik, kui annaksite nõu. Kas peaks pöörduma vastuvõtule või leiab sellisele probleemile muud moodi abi?

Tänan!