jätke... 23.11.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Vabandan... vajutasin vist vahepeal enterit ja kiri läks kohale...


Jätkan, kust pooleli jäi...


Mu sõbranna kardab rahvahulka.... inimesi...


Igatahes juulis muutus ta minu vastu külmaks ja mina rääkisin ta telefonis sinnamaale, et ta julges tunnistada, et meie suhe on närbunud ja tuleb lõpetada. Mind jäeti maha...

Põdesin seda kaua...


Aga enne, kui seda teemat jätkan, pean vist paar teist aspekti ka puudutama. Kui olin u. seitsmene, lahkus isa teise naise päras kodust. Vanemad lahutasid. Isa firma läks pankroti ja kõik võlausaldajad sajasid isa puudumise tõttu kaela minu emale. See oli raske aeg. Tihti oli kuulda ema nutmist. Mina ja mu vend püüdsime igati teda aidata, kuid mida kaks pätakat ikka teha saavad...


Isa tuli paari aasta pärast tagasi. Vanemad abiellusid uuesti, kuid kuna isa oli töö tõttu tihti mitu kuud järjest eemal, tunnen ma end temaga võõralt. Ta on mu isa ja ma armastan teda, kuid emaga on mul palju suurem side.


Kaks aastat tagasi läks isa kaugele välismaale tööle ja selle aasta aprillis lahkus emagi. Kaotasin ainsa inimese, kes oli peaaegu alati valmis mind kuulama ja nõu anda... inimese, kes armastas mind kõigi minu vigadega... vähemalt nendega, ta teadis.

Samas tean tema arvamust homoseksuaalsuse kohta. Kord arutlesime sellel teemal ja ta ütles, et kui ta saaks kunagi teada, et mina või mu vend on selline, siis ta ütleks meist lahti. See vaevab mind. Ma tahaks neile öelda.


Juba enne ema äraminekut, kuid ka pärast olin hakanud end lõikuma. Mitte tõsiselt, kuid verd siiski tuli. Paar korda üritasin veeni lõikuda. Vist lõikusin ka, kuid kuna veenil on omadus kinni kasvada, et juhtunud midagi hullu.

Varem ma kunagi ei tarbinud alkoholi, kuid nüüdseks olen end jõudnud juba mõned korrad purju juua. Lihtsalt istun ühikas üksinda... lähen poodi... ostan veini või sampuse... kõnnin tagasi ja joon üksinda pudeli ära. Purjusolekus kaovad mul ka need piirid, mis seal muidu eksisteerivad. Muutun vabaks inimeseks... aga see pole hea. Tahan inimeste eest ära joosta. Aknast välja hüpata. Ja seda isegi mitte päriselt. Tunnetan endiselt mingit sidet ega taha seda katkestada. Kuid kardan, et ühel hetkel see side katkeb.

Umbes kuu kaks nädalat tagasi tutuvusin jutukas ühe toreda tüdrukuga. Ta tuli mulle külla ja meil oli hullumeelne nädalavahetus. Mu endine sõbratar käitus järgnevatel päevadel väga imelikult. Ta oli armukade. Lugu lõppes nii, et me taasleidsime üksteist ja nüüd oleme õnnelikumad kui eales varem.

Kuid sellegipoolest saab mul vahel kõigest kõrini. Tahaks nagu pugeda teki alla, et keegi mind ei näeks.


Olen harilik inimene. Koolis olin peaaegu et nohik. Õppisin korralikult. Poistega ei suhelnud, kuid ei välistanud seda. Ma ei pea end halvaks ega koledaks inimeseks. St et ma pole tüdrukuga suhtlema(selle all ma mõtlen lõpuni) hakanud ainult seetõttu, et poissi ei saanud, vaid et ma lihtsalt ei tahagi poissi. Tunnen end oma kalli hingega väga hästi... turvaliselt. Kuid samas ei tahaks ma teisest inimeset nõnda sõltuda. Vahel mul on tunne, et kui ta kaob, kaob ka viimane mõte elamiseks...

Tunnen end täiega üksikuna... Tean, et on inimesi, kes mind armastavad, kuid nende lähedust ja hoolt ma ei tunne. Süda kaalub mõistuse üle.


Tegelikult ma tahaks teada, kas mul on midagi viga. SUve lõpus käisin sõbranna tungival pealekäimisel psühhiaatri juures, kes ütles, et mingu ma psüholoogi juurde ja söögu naistepuneravimit. Nõme. Umbes nii, et kui ma enesetapukatsega haiglasse pole sattunud, pole mul miskit viga. Enam ma minna ei julgenud.


Jama on selles, et vahel on mul kuu kaks hea tuju, kuid siis lipsab küik jälle käest. Muutun lohakaks, üldse ei õpi. Praegugi oma plussajal teen järgi miljoneid koolivõlgu,mida tekitasin oma miinusajal... lihtsalt ei läinud töit tegema...

Ühesõnaga tunne on jama...


Ei tahaks minna kellegi jutule, kuid vahetaks meelsasti e-maile... Need on kuidagi privaatsemad ja pealegi saab rahulikult vastusele mõelda ja teise nõudlik põrnitsemine või liiga pikk vaikusepaus ei pane rääkima mõtetut jura.


Mul oleks tõepoolest hea meel, kui vastaksite mulle ja saakside ehk kuidagi aidata.


Äitähh...

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Soovitan Teile siiski kaaluda võimalust leida endale psühholoog, kellega koos on kindlasti võimalik oma eluga rahulikumalt edasi minna. Nagu ma kirjast aru saan, pole Te psühholoogi vastuvõtul käinud. Kuigi Te kirjutate, et ei taha minna kellegi jutule, tuleb Teil seda teha. Kirja teel on Teid nõustada keeruline.
Kirjutate, et tunnete end üksikuna, kuid kas Te olete oma vennaga ja tuttavatega kontakti võtnud? Teie esmane ülesanne on muuta oma suhtumist tuttavatesse, minna ise nende juurde ja näidate nendele, et Te neist hoolite.
Kodus istumise ja arvuti taga olemisele tuleks leida aega teha sporti, või vähemalt jalutuskäike väljas. See vaheldus annab Teile jõudu mõelda ratsionaalsemalt oma olukorrale.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Pane tuli põlema!

Olen natuke alla 20, aga kardan ikka veel pimedust. Ma tean küll, et seal midagi ei ole, aga ikkagi ma hakkan pimedas igasuguseid asju mõtlema, ega jää magama.

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Tule võiksitegi alati põlema jätta. Kasutage mingit mahedat valgust, jätke see iga päev põlema, mõne aja möödudes unustate probleemi ära. Praegu olete igal õhtul keskendunud mõttele pimedusest ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi