vabaduse lubamine 23.11.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Olen 32 a naine, 5 aastat abielus olnud (mees 35 a). Meil on 3 aastane laps. Juba meie suhte alguses ütles mees, et ta pole pere-inimene - armastab üksindust, rahu ja vaikust. No mulle ta väga meeldis... olin valmis vaid mõneks õnne-aastaks tema kõrval. Olin väga tänulik, kui ta mõned aastad hiljem ei keeldunud lapse saamisest. Ja minu jaoks oligi õnn täielik. Kuid mõistetavalt tema väsis (usun, et eelkõige lapse tõttu tekkinud lisakohustustest) ja läks Tallinnasse tööle. Kodus käib nädalavahetuseti, kuid mitte igal nädalavahetusel, sest ikka on mõnel sõbral sünnipäev või mõni pikem üritus - mõistetav, et mitte nädala sees. Ja olen lubanud tal minna. Algul olin solvunud ja haletsestin ennast. Mõtlesin, et kui ta ka nädalavahetuseti ära on, siis võiks ju nädala sees kodus olla. Kuid tean, et talle meeldib üksi tõusta endale sobival ajal jne jne... Muidugi poleks pidanud sellise mehega peret looma, kuid - pole näinud kedagi teist nii küpset ja rahulikku, keda näha kannataks enda kõrval. Küps ja rahulik on ta paraku vaid siis, kui saab oma vajaliku vaikuse- ja üksindusedoosi kätte. Viimasel ajal olen märganud, et ma ei ootagi teda. Nii suur on võimalus, et ta (reedel või üldse sel näd-vahetusel) ei tule. Ma ei hakkagi ütlema lapsele reede hommikul, et täna tuleb issi koju... Ja hea küll - olen juba suur tüdruk ja tore, et maha rahunenud olen. Kuid - mees vaatas mu välja kunagi sellise nö armsuse pärast... olin selline armastav ja hellitav naine, kes nii nii väga vajas just seda meest. Nüüd aga ma parem juba ei vaja - kui palun teda lapsega kelgutama või jõuluvana juurde minemisel appi, siis ta pahandab. Ma ei saa temalt tuge. Ja usun, et ei peagi saama, kuid - ma ei vaja teda enam niimoodi siis ju ka! Minu kiindumus on oluliselt väiksem. Pole soovi end talle pidevalt kaissu suruda, kuigi tunnen armastust, tänu ja hellust ta vastu. Tunnen, et olen ta liiga vabaks andnud, sest ei tahtnud pidevalt pettuda. Kinnitasin endale mõistusega, et ma ei tohi temalt midagi oodata - ja nüüd ei ole mul talle mõningaid tundeid kinkida. Mina olen nüüd rahulik, aga mees muidugi pole........ Ta arvab, et mu armastus tema vastu hakkab otsa saama. Ja tõesti - ma armastan teda kui inimest, kes on mind suunanud, mulle emotsinaalset tuge pakkunud, mulle kodu loonud (!) ja lapse kinkinud - ta on minu kõige targem SÕBER. Väga raske on temasse muud moodi suhtuda... mida küll teha.......?
Iris