vabaduse lubamine 23.11.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Olen 32 a naine, 5 aastat abielus olnud (mees 35 a). Meil on 3 aastane laps. Juba meie suhte alguses ütles mees, et ta pole pere-inimene - armastab üksindust, rahu ja vaikust. No mulle ta väga meeldis... olin valmis vaid mõneks õnne-aastaks tema kõrval. Olin väga tänulik, kui ta mõned aastad hiljem ei keeldunud lapse saamisest. Ja minu jaoks oligi õnn täielik. Kuid mõistetavalt tema väsis (usun, et eelkõige lapse tõttu tekkinud lisakohustustest) ja läks Tallinnasse tööle. Kodus käib nädalavahetuseti, kuid mitte igal nädalavahetusel, sest ikka on mõnel sõbral sünnipäev või mõni pikem üritus - mõistetav, et mitte nädala sees. Ja olen lubanud tal minna. Algul olin solvunud ja haletsestin ennast. Mõtlesin, et kui ta ka nädalavahetuseti ära on, siis võiks ju nädala sees kodus olla. Kuid tean, et talle meeldib üksi tõusta endale sobival ajal jne jne... Muidugi poleks pidanud sellise mehega peret looma, kuid - pole näinud kedagi teist nii küpset ja rahulikku, keda näha kannataks enda kõrval. Küps ja rahulik on ta paraku vaid siis, kui saab oma vajaliku vaikuse- ja üksindusedoosi kätte. Viimasel ajal olen märganud, et ma ei ootagi teda. Nii suur on võimalus, et ta (reedel või üldse sel näd-vahetusel) ei tule. Ma ei hakkagi ütlema lapsele reede hommikul, et täna tuleb issi koju... Ja hea küll - olen juba suur tüdruk ja tore, et maha rahunenud olen. Kuid - mees vaatas mu välja kunagi sellise nö armsuse pärast... olin selline armastav ja hellitav naine, kes nii nii väga vajas just seda meest. Nüüd aga ma parem juba ei vaja - kui palun teda lapsega kelgutama või jõuluvana juurde minemisel appi, siis ta pahandab. Ma ei saa temalt tuge. Ja usun, et ei peagi saama, kuid - ma ei vaja teda enam niimoodi siis ju ka! Minu kiindumus on oluliselt väiksem. Pole soovi end talle pidevalt kaissu suruda, kuigi tunnen armastust, tänu ja hellust ta vastu. Tunnen, et olen ta liiga vabaks andnud, sest ei tahtnud pidevalt pettuda. Kinnitasin endale mõistusega, et ma ei tohi temalt midagi oodata - ja nüüd ei ole mul talle mõningaid tundeid kinkida. Mina olen nüüd rahulik, aga mees muidugi pole........ Ta arvab, et mu armastus tema vastu hakkab otsa saama. Ja tõesti - ma armastan teda kui inimest, kes on mind suunanud, mulle emotsinaalset tuge pakkunud, mulle kodu loonud (!) ja lapse kinkinud - ta on minu kõige targem SÕBER. Väga raske on temasse muud moodi suhtuda... mida küll teha.......?
Iris

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere Iris!
Teie mees on osanud enda vajaduste eest seista ja üks nendest on olnud Teie armastav suhtumine temasse, ise midagi vastu nõudmata. Nüüd olete ise tema kõrval küpsemaks isiksuseks saanud ja oskate veidike rohkem näha ka oma vajadusi. Muidugi teeb meest ärevaks see, et temasse jahedalt suhtute ja tema peab nüüd end muutma. Nüüd on Teie kord esitada omad ootused (nõudmised) tema rollile ja kuulata, mida tema Teilt ootab. Enne vestlust oleks Teil mõistlik teha oma ootustest nimekiri, hästi läbi mõeldes, milliseid muutusi mehe käitumises soovite näha. Soovitan Teil oma ootused mehele esitada kindla tooniga ja mitte oma nõudmistest taganeda. Usun, et korralik enda nõudmiste eest väljaastumine näitab mehele, et "poissmehe" elu on lõppenud, tuleb hakata vastutama oma pere ja eeskätt teie edaspidise suhte eest.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

suhteprobleem

Ma ei suuda enam leida abi ja palun teie nõuannet. Olen 2-kuuse poisi ema. Probleemid mu elus süvenesid raseduse alguses ,kuid nüüd on need saavutanud haripunkti ja ei tea mida ette võtta . Tunnen ,et ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Sünnitus ja lapsega tegelemine on tihti väga kurnav. Väsimus on see, mis Teie mõtted negatiivsetele radadele viib. Mees on kurb, väsinud ja ei oska Teid aidata. Nii tekivad teil tülid, kus ...

Loe edasi

armastan, ei armasta

Keskkooli ajal kolisin kokku oma kauaaegse sõbraga. Pärast mitut aastat hakkas mind vallutama tunne, et ma ei ole selleks kõigeks valmis. Tundsin, nagu oleks mu elu elamata jäänud, ma vaid eksisteerisin. ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kooselu on suur kunst, et seda naudiksid mõlemad. Kokku on saanud kaks erinevas kodus kasvanud inimest, erineva minevikuga ja erinevast soost. Kooselu vast ongi kompromisside tegemise kool. ...

Loe edasi

tunnetega puntras

Lp. dr Kalvet!

Olen viimase paari kuu jooksul tundmatuseni muutunud. Ise tunnen, et palju tugevamaks emotsionaalsema külje pealt. Elan koos elukaaslasega juba 2 aastat. Armastus, mis ma alguses ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere Siiri!

Hea kooselu eelduseks peaks olema armastus teineteise vastu, austus ja usaldus. Solvangud ja teise inimese alahindamine ei tugevda teie liitu. Sa võiksid revideerida oma tundeid. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi