môistmatus 07.09.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere



Kirjutan Teile kuna ei oska ise enam midagi ette vôtta.



Olen oma elukaaslasega koos elanud 2,5 aastat. Meie suhe on olnud köike muud kui stabiilne, môistev ja normaalne.

Kôige suuremaks probleemiks on selle juures see, et ta armastab väga palju alkoholi tarbida ja see järel lihtsalt ära kaduda üheks , kaheks päevaks. Mida aeg edasi seda kauemas ta ära kaob. Tema arust on see normaalne, tema vastus pärast neli päeva joomingul olles oli " Ma tulin ju tagasi" ?

Kôige hullem selle asja juures on see et ma ei oska talle vastu astuda. Olen selle 2,5 aasta jooksul umbes 5 korda üritanud temast lahku minna aga lôpuks leian ennast ikkagi tema kaisust, samas ônnelikuna samas täis hirmu millal on järgmine kord kui ma teda enam 4 päeva ei näe. Ja nii päevast päeva.

Kôige hullem on veel see, et temaga ei saa rääkida ta lihtsalt kas vihastab ja läheb teise tuppa vôi läheb kodust ära. Ta teeb seda mida ta hetkel heaks arvab. Aga ikkagi aegajalt ütleb et armastab mind ( kui ta on napsitanud).

Kui aus olla siis ma armastan teda kohutavalt ja ma ei taha temast lahku minna, aga tôele näkku vaadates, ma ei usu et ta kunagi muutuks. Vôibolla on asi minus. Olen kohutavalt armukade ja näitan seda ka välja, kahjuks ei suuda ma ennast taltsutada. Samas on mul ka pôhjust kuna tean et ta on teiste naistega suudelnud, kas mindagi enamat ei tea.

Samas kuulen ka igasuguseid halbu märkusi enda kohta, et ma olen kohmaks , suure kujutlusvôimega jne, jne. Seda isegi ta sôprade juuresolekul.

Koos sôbrannadega koos olles märkan, et ta pöörab neile rohkem tähelepanu, näiteks küsis ta ühe mu sôbranna käest, "Kuidas esimene tööpäev möödus"?

Minu käest ei küsita midagi isegi kui ma haige olen , et kuidas mu tervis on?

Mina olen enda poolt üritanud kôik anda et see suhe püsiks, olen alati üritanud temaga rääkida kui ma tunnen, et seda on vaja teha, olen ta vastu aus olnud, ta pole kunagi pidanud mind kusagilt taga otsima, ta teab alati kus ma olen, kuigi see teda ei huvita. Ma olen talle ühesônaga alati toeks ja alati olemas tema jaoks kui ta seda vajab. Äkki ongi selles asi, et olen liiga hoolitsev ja tema minus jälle nii kindel? Ei tea mida teha, aga tean et asi läheb iga päevaga hullemaks ja nii ma enam edasi elada ei suuda.

Oleks mul ka samas minna kusagile mujale elama oleksin ammu läinud, kahjuks ei ole.





VASTUST OOTAMA JÄÄDES JA ETTE TÄNADES



MARI