masendus töötuks jäämisest 27.10.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen noor mees, kes palub nõu, kuidas aidata oma sõbratari üle masendusest, mis on tal tekkinud seoses töökoha kaotusega. Talle tema töö väga meeldis ja töökoht ka, aga ta ei osanud enda eest piisavalt seista. Õigupoolest oli see töökoht kaunis problemaatiline, seal on pidevalt kellelgi midagi. Algul võttis ta asja isegi huumoriga, et saigi puhkust (tal oli tugev stress pidevatest lahkhelidest tööl, peavalud jne.). Muidu on mu sõbratar optimistliku ellusuhtumisega ja on kõik teinud, et uut kohta leida. Paar kuud läks aga nii mööda, et ei midagi. Siis läks ta depressiooni tõttu perearstile, kes suunas edasi psühhiaatrile. Psühhiaater oma patsienti ei olevat üldse kuulanudki, ei kirjutanud rohtu ega midagi. Nüüd ei saaks mu sõbratari ka vägisi ühegi teise psühhiaatri juurde, kuigi masendus on silmaga näha. Ta ei taha ka perearstile minna, sest ta suunati sealt edasi. Ta nutab, et ei usalda enam kedagi, süüdistab töötuksjäämises ennast, et oli loll ja saamatu. Varem käisime koos üritustel ja niisama ringi, nüüd ei taha ta enam toastki välja tulla, et häbi tapab. Ta on varem töötuks jäänud ja ütleb, et hullem kui surm. Ta ei söö enam, loeb paaniliselt raha, et toidule ei tohi raisata ja süüa osta ei raatsi. Joob ainult vett ja sööb seda, mida ise toon. Nutab aina, ütleb, et ei usu, et midagi paremuse poole muutub ja et hing olevat nii valus, et tahaks välja nutta, aga ei saa. Lamab lihtsalt voodis ja nutab. Üles tõuseb alles õhtul, siis pisut askeldab, aga väsib kiirelt. Ta ei taha kellegagi suhelda, arvab, et kõik irvitavad ta üle. Vahel karjub minu peale, et ma ei armasta teda enam, et ei anna talle nõu ega tunne kaasa. Siis jälle nutab, et kardab meie suhte pärast ja tunneb end süüdi, et ei saa enam olla nii lõbus ja naerune kui varem. Olen kutsunud, et sõidame kuhugi nädalavahetusel, et maksan tema eest ka. Ta ei taha. Et kui tööle saab, siis lähme. Tegelikult ei julge ta ennast tänaval näidata, sest talle on töötu oleku kohta halvasti öeldud. Ikka tuttavad küsivad, et kuidas läheb. Nüüd ta leidis uue töökoha, mille üle oli väga rõõmus, et elu jälle korras... seda rõõmu oli ainult üheks päevaks. Selgus, et taheti "mustalt". Viimases hädas jäi ta nõusse, aga ise ütleb, et on ikkagi ju töötu. Tõõhõiveamet aitab küll pisut rahaliselt, aga see on kõik. Tahaks oma tüdrukut nii väga sellest lootusetust seisust välja aidata. Mida teha või kuidas aidata? Mida talle rääkida, kuidas lohutada? Ta ütleb, et miski nagu ei jõua kohale, et kõik saab alles siis korda, kui leiab korraliku koha. Ta on oma ülemusega püüdnud rääkida, aga siis ähvardatakse kohe vallandada. See on muidugi tänapäeva elu, aga kas siis korralik tööinimene peab niiviisi piinlema?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Teie saate oma neiu enesekindlust tõsta. Alustuseks on hea, kui keegi teda kuulata tahab ja kui ta rääkida ei taha, teda rääkima panna oskab. Arvan, et seda Te oskate. Kutsuge (kui vaja, sundige) neiu välja värske ohu kätte jalutama, tehes pikki jalutuskäike. Kiitke teda ja öelge talle, et Teile meeldib ta sellisena, nagu ta on. Mõne aja pärast tuleks talle selgeks teha, et see, kuidas ta end tunneb, on tema peas. Teiste inimeste eest ei saa mõelda ja kuidas teised temasse suhtuvad, sellele reageerib tema omamoodi ja tihti ebaadekvaatselt.
Rahulolu eluga algab ikka inimese enda positiivsest suhtumisest iseendasse.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Toitumisprobleemid

Tere
Olen 23 a neiu, ja mul on juba pikka aega toitumisprobleemid, ma olen lugenud veidi buliimiast ja mul tundub et mul kisub sinna poole, mõtlen praktiliset koguaeg söögile ja kui söön ei suuda ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Varuge kannatust ja püüdke leida endas jõudu võidelda selle mõttega.
Kui mõte toidule liigub, leidke mingi muu füüsiline tegevus. Ôppige selgeks mõni lihaste lõdvestamise võte koos hingamisega. ...

Loe edasi

pidev depressioon

Tere! Olen 32 a. abielus naine. Viimasel ajal tundub mulle, et kõik läheb halvasti. Mind koondati töökohalt, mingit uut tööd kusagil ei paista, kuigi olen pidevalt otsinud. Mulle tundub, et kuna mul pole ...

Vastas dr Elen Kihl

Koondamine on psühholoogiliselt raske peaaegu igale inimesele. Samuti ei ole tõepoolest kerge leida uut töökohta. Te olete vapralt uut töökohta otsinud, kuid kahjuks pole veel seni leidnud. Töökoha otsimisel ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi