Suhted kipuvad käest minema 04.09.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Enam ei suuda. Olen viiekuuse lapsega kodus. Mees on 7 päeva nädalas tööl (nädalavahetusel omal tahtel), tööpäevad lõpevad õhtuti 9-10 aeg (ületunnid jälle omal tahtel). Üksi kodust välja pole ma juba mitu kuud saanud, et end "tuulutada", sest last pole kuhugi panna. Hoidjat ei jõua palgata, tuttavad on kõik tööinimesed, kel omalgi pered ja omad probleemid. Mees leiab alati kõikvõimalikke vabandusi, et lapsest hoiduda. Omal on tal eelmisest abielust pea täiskasvanud lapsed, ekskaasaga on suhted tal väga head. Neid kõiki nimetab ta oma pereks (k.a. ekskaasat). Probleemid tekivadki sellest, et kõik, mis ekskaasa või lapsed ütlevad minu kohta, on hea ja õige (mis paraku pole nii). Kõik, mis mina üritan enda kaitseks öelda, on nõme ja haige jutt. Ühel hetkel mees muudkui korrutab, kui hea ja kallis ma olen talle, järgmisel hetkel (teades, et mu vanemad tulevad talle sünnipäevale) ütleb ta, et läheb samal päeval ekskaasa juurde oma sünnipäeva pidama. Ise seletab, et neid seob ainult sõprus ja üksteise tundmine lapsepõlvest peale. Kui tema lapsed meil külas on, siis meie laps on kui peast pühitud. Ta võib mitu korda nutvast beebist mööda kõndida, ilma, et vaataks ta poolegi. Minuga sama lugu. Olen nagu õhk, kui lapsed siin on. Ei suuda enam, nutan juba ülepäeviti. Kuhugi mul minna pole, oma 750 kroonise riigitoetusega ei üüri ju mingit korterit ja vanematel omalgi väga kitsas. Mees aeg-ajalt ka ütleb, et sul pole nagunii kuhugi minna. Väga segane jutt sai vist. Mu põhimureks ongi see, et tähtsad on mehele kõik teised, peale minu ja meie ühise lapse, kuigi ise muudkui korrutab- oled nii hea ja kallis. Ütleb üht-teeb teist. Täna hommikul ütlesin mehele, et tunnistagu endale, et meil on probleemid, mille peale kähvati, et pole minu mure, kes talle tähtis on (lisan ka, et mees ei joo, ei suitseta). Ei tea, mis teha, psühholoogi juurde ei saa minna, last pole kuhugi jätta.. ja nii ma siis nutan siin muudkui ja ei suuda leida väljapääsu... Ise tõesti armastan meest, kuid tunnen, et enam ei jõua. Voodielu pole meil ammugi, lapsega ta ei tegele. Pean mehele mitu nädalat ette ütlema, kui tahan paariks tunniks üksi jalutama minna. Kui aeg kätte jõuab, ütleb ta, et peab tööle minema, või ekskaasa juurde mingil põhjusel. Jah, olen küll veidi armukade, kuid ei näita seda välja. Ei taha enam mingisuguseid tundeid üldse välja näidata, et mitte saada jälle mehe halvustuse osaliseks. Mida ma ometigi valesti siis olen teinud??? Tõesti sai vist segane kiri, vabandust.