mure emaga 19.09.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere

Ei oska enam kuidagi käituda ja pean vajalikuks abi paluda spetsialistilt. Võimalik, et kõrvaltvaatajale tundub probleem tobe.
Meie pere elab koos minu emaga ( kes elab juba umbes 15 aastat lahus abikaasast). Üldjuhul kui kuskil väljas käime (söömas, poodies, looduses jms kohtades) võtame peaaegu alati kaasa ka ema. Võimalusel ostan talle ka pileteid vabaõhuetendustele või kontserditele, kus ta käib koos minu lapsega (kuna ma ise ei armasta sellistes kohtades käia) Siiski tekitab ema minus pidevalt süünepiinu sellega, et TEMA ON ÜKSI - paha tujuga heidab mulle pidevalt ette, kuidas tema lapsed temast ei hooli jne. Etteheitmist leiab ka see, et meil on omad pered, lapsed, abikaasad ja mis meil viga elada?! Selline asi ajab ajab mind täiesti hulluks, sest nüüd on nii, et ei lausa imelik on kodust välja minna, ilma, et ma ema kaasa ei kutsuks - et ta end üksi taas ei tunneks. Õnneks on minu abikaasa ses suhtes suht leplik, sest vaevalt, et iga mees viitsiks ringi käia koos ämm kaasas. Tõsi see, et emal ei ole ka eriti sõbrannasid (on vaid 1) ja lävib ta suures osas lihtsalt kolleegidega, kellega sõbranna-suhted puuduvad. Minu sõbrannadki imestavad, et kuidas sa "viitsid" oma ema endaga igale poole kaasa võtta.
Minu küsimus oleks siis: kui palju ma veel peaksin temaga "tegelema", et ma ei peaks tundma süümepiinu, et ei pööra talle piisavalt tähelepanu ega pea kuulama etteheiteid, kuidas teda ainult loomad armastavad (nendesse kiindumusega on ta läinud üle igasuguse piiri). Mul on plaanis elama asuda mingi aja pärast temast lahku ja kardan, et siis muutub olukord veel hullemaks e. kui ta jääb elam tõesti üksi. Pean muidugi ka mainima, et need üksiolemise-jutud on mind saatnud juba lapsepõlvest saati. Siis oli jutt, et mis teil viga, teil nii palju sõpru aga mina koguaeg üksi. Kas ma lasen endaga lihtsalt manipuleerida või tõesti on ta üksi tänu sellele, et puuduvad nii abikaasa kui sõbrannad. Ma tahaks ka elada oma elu aga segab pidevalt teadmine, et "keegi kannatab".

Ines

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere Ines!
Soovitan emaga tõsiselt rääkida. Rääkige talle oma tunnetest, kui ta Teile oma üksi olemisest räägib ja paluge selline käitumine lõpetada. Öelge talle, et Te temast väga hoolite, kuid Teil on oma pere ja see nõuab üha enam hoolt. Te olete hea tütar, kuid Teie ülesanne pole emale sõpru leida. Teiega koos elades pole tal selleks vajadust olnudki. Kui lahus elama hakkate, leiab ta kindlasti inimesi, kellega koos aega sisustada.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Mina, mu laps ja mu ema

Mul selline mure.
Oma emaga on mul küllaltki pinnapealsed suhted, erilist lähedust ma tema suhtes ei tunne. Panen emale-isale süüks mitmeid olulisi minu lapsepõlves tehtud vigu, mis on minu ellusuhtumist ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Tõepoolest, lapsepõlves kogetu mõjutab sageli inimeste käitumist täiskasvanuna. See on vist juba tunnustatud aksioom, mida ka Teie näite jagavat. Aga Teil on üks eelis paljude teiste ...

Loe edasi

EMA

Tere! Mul on üks mure. Olen kohe 19 saamas ja elan veel kodus. Ma tahaksin väga saada oma emaga hästi läbi, kuid see ei õnnestu mul kuidagi. Meie vestlused lõpevad peaaegu alati sellega, et ema teeb mulle ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Ema ootused Sinu rollile on sellised, mida Sina täita ei suuda, ega tahagi. Sinust on saanud täiskasvanud inimene, kes tahab oma elu elada ja ka Sinul on rolliootused emale, mida tema ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi