hirm vastutuse ees 22.06.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen juba 27, aga kardan kohutavalt vastutust. Tundub unenäona, et paljudel minuvanustel on juba lapsed ja kindel töökoht. Mina olen valinud lastetuse ja vabakutselise koha, sest kardan ennast liialt millegagi siduda. Elukaaslane on, aga temaga on suhted nii, et need ei kohusta oluliselt millekski, st mingeid kaugeleulatuvaid plaane tehtud ei ole.
Nüüd medali teine pool. Samas mul on tunne, et ma justkui patustan kellegi/millegi vastu, kui lapsi ei saa, vastutan eesti rahva võimaliku väljasuremise eest. Aga kui ma lapsi saaksin, oleks hirm jälle teistpidine - et lasen juhtuda midagi sellist, mis võiks põhjustada lapse allakäigu või isegi surma. Kardan korrata oma ema vigu. Kardan, et muutun samasuguseks närvihaigeks. Ka on ema mind juba väga varases eas süüdistanud "vastutustunde puudumises" (olin 15). Tegelikult ütles üks klassikaaslane mulle juba algkooli ajal: kas sul vastutustunne puudub või? Ilmaselt puudub, sest ma ei mäleta, mis seoses ta nii ütles. Nii kujunes mul pikapeale seisukoht, et mul tõesti ei ole vastutustunnet. Sedamööda hakkasid kujunema sundmõtted, et äkki teen midagi halba või olen juba teinud, et see halb, mida ma olen teinud, saab mulle ükskord kätte tasutud (ja ootan kogu aeg justkui mingit karistust); kui mul mõni suhe või ettevõtmine viltu läheb, olen veendunud, et olen ise kõiges süüdi (olen kindel, et see nii ongi). See on mind pannud elama ennasthävitavalt. Vahel teen alateadlikult midagi sellist, mille pärast ennast süüdi tunda. Tihti ei saa magama jääda, sest mõtlen kogu aeg oma mineviku patutegude peale ja isegi nutan. Ja need teod, millele mõtlen, on jäämäe veepealne tipp. Paljusid asju ei taha üldse meelde tuletada, sest osa mu tegudest on täiesti mõistusevastased. Ka olen jõudnud küünilise mõtteni, et keegi otseselt minu surmast kahju ei kannata, väljaarvatud pangad, kellel on vaja laen tagasi saada. Kõige muu poolest võiksin olemata olla. Sest muidu teen jälle halba... Hea, kui pangalaenu tagasi saan makstud. Ärge saage valesti aru, ma ei ole selle eest soetanud kinnisvara. (Mul ei ole seda oma saamatuse tõttu tõepoolest.) See on labane õppelaen, mille mõttetult tuulde loopisin. Kõige hullem, et seda maksab praegu kinni minu elukaaslane, sest ma ise ei suuda piisavalt teenida. Hirmus, hirmus... Ilmselt te küsite, mis minu patuteod on. Ma ei hakka üksikasju valgustama, aga ütlen nii palju, et olen teinud 2 aborti. Esimese puhul süümekaid ei ole ega tulegi, aga teine hakkas mind neli aastat hiljem - nüüd - piinama. Ei jõua ennast ära süüdistada. Ka olen (küll ilma omakasusoovita) "juhuslikult" lõhki ajanud ühe perekonna. Veel kaugemale edasi minnes tuleb meelde, et olen levitanud suguhaigusi. Tundsin ennast sellise kaltsuna, et mu kehale ei läinud enam korda, keda ma magatan. Normaalset suguelu pole mul kunagi olnud, st regulaarset. Ka oma elukaaslasega puudub mul see täielikult. Ma saan temast aru, kui ta minuga seksida ei taha - ma võin ju rasedaks jääda. Olen üritanud talt küsida, miks ta tegelikult seda ei taha ja kas nii hakkabki olema, et seda lihtsalt ei ole. Siis ta ütleb, et kindlasti nii see ei ole ja "me veel räägime sellest", aga siis ei räägi... Sellega ma võin leppida, aga kuidas üle saada kohutavast hirmust vastutuse ja võimaliku karistuse ees? Milles võib õieti peituda hirmu põhjus?