hirm vastutuse ees 22.06.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen juba 27, aga kardan kohutavalt vastutust. Tundub unenäona, et paljudel minuvanustel on juba lapsed ja kindel töökoht. Mina olen valinud lastetuse ja vabakutselise koha, sest kardan ennast liialt millegagi siduda. Elukaaslane on, aga temaga on suhted nii, et need ei kohusta oluliselt millekski, st mingeid kaugeleulatuvaid plaane tehtud ei ole.
Nüüd medali teine pool. Samas mul on tunne, et ma justkui patustan kellegi/millegi vastu, kui lapsi ei saa, vastutan eesti rahva võimaliku väljasuremise eest. Aga kui ma lapsi saaksin, oleks hirm jälle teistpidine - et lasen juhtuda midagi sellist, mis võiks põhjustada lapse allakäigu või isegi surma. Kardan korrata oma ema vigu. Kardan, et muutun samasuguseks närvihaigeks. Ka on ema mind juba väga varases eas süüdistanud "vastutustunde puudumises" (olin 15). Tegelikult ütles üks klassikaaslane mulle juba algkooli ajal: kas sul vastutustunne puudub või? Ilmaselt puudub, sest ma ei mäleta, mis seoses ta nii ütles. Nii kujunes mul pikapeale seisukoht, et mul tõesti ei ole vastutustunnet. Sedamööda hakkasid kujunema sundmõtted, et äkki teen midagi halba või olen juba teinud, et see halb, mida ma olen teinud, saab mulle ükskord kätte tasutud (ja ootan kogu aeg justkui mingit karistust); kui mul mõni suhe või ettevõtmine viltu läheb, olen veendunud, et olen ise kõiges süüdi (olen kindel, et see nii ongi). See on mind pannud elama ennasthävitavalt. Vahel teen alateadlikult midagi sellist, mille pärast ennast süüdi tunda. Tihti ei saa magama jääda, sest mõtlen kogu aeg oma mineviku patutegude peale ja isegi nutan. Ja need teod, millele mõtlen, on jäämäe veepealne tipp. Paljusid asju ei taha üldse meelde tuletada, sest osa mu tegudest on täiesti mõistusevastased. Ka olen jõudnud küünilise mõtteni, et keegi otseselt minu surmast kahju ei kannata, väljaarvatud pangad, kellel on vaja laen tagasi saada. Kõige muu poolest võiksin olemata olla. Sest muidu teen jälle halba... Hea, kui pangalaenu tagasi saan makstud. Ärge saage valesti aru, ma ei ole selle eest soetanud kinnisvara. (Mul ei ole seda oma saamatuse tõttu tõepoolest.) See on labane õppelaen, mille mõttetult tuulde loopisin. Kõige hullem, et seda maksab praegu kinni minu elukaaslane, sest ma ise ei suuda piisavalt teenida. Hirmus, hirmus... Ilmselt te küsite, mis minu patuteod on. Ma ei hakka üksikasju valgustama, aga ütlen nii palju, et olen teinud 2 aborti. Esimese puhul süümekaid ei ole ega tulegi, aga teine hakkas mind neli aastat hiljem - nüüd - piinama. Ei jõua ennast ära süüdistada. Ka olen (küll ilma omakasusoovita) "juhuslikult" lõhki ajanud ühe perekonna. Veel kaugemale edasi minnes tuleb meelde, et olen levitanud suguhaigusi. Tundsin ennast sellise kaltsuna, et mu kehale ei läinud enam korda, keda ma magatan. Normaalset suguelu pole mul kunagi olnud, st regulaarset. Ka oma elukaaslasega puudub mul see täielikult. Ma saan temast aru, kui ta minuga seksida ei taha - ma võin ju rasedaks jääda. Olen üritanud talt küsida, miks ta tegelikult seda ei taha ja kas nii hakkabki olema, et seda lihtsalt ei ole. Siis ta ütleb, et kindlasti nii see ei ole ja "me veel räägime sellest", aga siis ei räägi... Sellega ma võin leppida, aga kuidas üle saada kohutavast hirmust vastutuse ja võimaliku karistuse ees? Milles võib õieti peituda hirmu põhjus?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Lõpetage enda kritiseerimine ja püüdke teha ülevaade oma tublidusest. Nagu ma aru saan, on Teil kõrgharidus. See on tubli saavutus! Kindlasti on Teil palju häid omadusi ja oskusi, need tuletage endale meelde. Kuna Te ise oma pahadegude pärast häbenete ja kahetsete, on Teil vastutustunnet ja arusaama moraalinõuetest ühiskonnas. Püüdke iga järgmine päev elada nii, et mitte korrata neid tegusid. Suhtuge oma minevikku kui õppetundi. Kas see on võimalik? Kui ise hakkama ei saa, tuleks pöörduda psühholoogi poole, kellega koostöös saate kindlasti abi oma probleemidele.
Elukaaslase suhtumine sexi on minule arusaamatu. Raseduse vältimiseks on hulgaliselt võimalusi ja sexist loobumine ei ole küll ainuke võimalus.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

pidev hirm

Tere,

mul selline pidev hirm millegi ees. Näiteks kui ma olin kuskil 12 aastane või nii, siis ei saanud ma korralikult mõni öö magada ja nägin õudusunenägusid, et ma kaotan ühe kalli eseme ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Ettekujutlusvõime on Teil hea, see tulebki panna end teisiti teenima. Kui tekkivad ebameeldivad, hirmutavad mõtted, tuleb neile öelda:"stopp!". Nii harjutagegi. Visualiseerige enda tulevikku ...

Loe edasi

USALDAMATUS JA ARMUKADEDUS

TERE. Mul selline mure,et ma ei usalda üldse oma meest,oleme koos elanud 6aastat.Meil on laps ja ootan teist last.Probleeme usaldusega oli mul ka varem teiste noormeestega ehk on see ka lapsepõlvest pärit,kuna ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Äkki mees on nende aastate jooksul muutunud paremaks, kuid Te ei märkagi, kuna iga viinavõtmine on Teie jaoks ebameeldiv? Miks mees joob? Kas tal on muresid, mida kardab Teiega jagada? Võiksite ...

Loe edasi

hirm suhete ees

Tere!

Alustuseks tahaks avaldada Teile tänu mõistva suhtumise eest inimeste probleemidesse. Teie vastused näivad lausa mingit nähtamatut energiat sisaldavat, mis juba iseenesest annab natuke ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere, Mari!



Hakatuseks tänan Teid heade sõnade eest! Suur tänu. Ikka on hea kuulda, et kellelgi midagi ka kasuks on tulnud.



Hüpnoos on küll jah üks ravivõte. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi