kõik on nii segi 28.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ei teagi, millest kohe alustada ja kas sellel ongi üldse mingit mõtet.
Ei soovi lihtsalt enam nii edasi elada. Vaatan ennast peeglist ja süda läheb pahaks. Mitte ainul oma välimuse pärast, vaid selle pärast milliseks olen muutunud.
Suhtlemine teiste inimestega pole minu jaoks kunagi kerge olnud. Mind peetakse alguses alati ülbeks, kuigi ma ei ole seda. Ei oska lihtsalt võõraste inimestega midagi rääkida ja kui keege astubki ligi vastan küsimustele nii lühidalt kui võimalik. Tunnen lausa kuidas lähen krampi, tahaks lihtsalt ära joosta.
Kõige paremini tunnen ennast kodus nelja seina vahel üksi.

Olen 26aastane, üksikema, mul on kuue aastane poeg, kellega elan kahekesi. Üksikema ole omal vabal valikul. Jätsin lihtsalt lapse isa maha, kuna temaga olid üsna keerulised suhted. Olin siis 17, kui temaga tuttavaks sain. Püüdsin teda "aidata", tundsin talle kaasa, kui mu sõbranna ta maha jättis. Mul ei olnud piisavalt julgust talle ei ütelda, kui ta soovis minuga suhet luua (polnud mul ju mingeid kogemusigi, ta oli minu esimene). Tema jaoks tuli see suhe liiga vara, set ellmine suhe oli just lõppenud. Algul olin kannatlik ja lohutasin teda, tema aga soovis vist kellelegi kätte maksta ja tegi mulle haiget (mitte füüsiliselt). Andestasin talle kõik lootes, et ühel hetkel muutub kõik, et ta muutub tugevamaks ja hoolivamaks... Kolm aastat hiljem jäin rasedaks. Olin selle üle rõõmus, sest meie suhted olid tol ajal väga halvad. Püüdsin talle mõista anda, et peame nüüd kuhugi poole liikuma ja siis tuli rasedus. Ta oli üsna üllatunud, kui talle oma rasedusest teatasin (telefoni teel, sest me ei elanud samas linnas) ja lubas mulle tagasi helistada, sest sel hetkel ei olnud tal mulle midagi öelda. Ta leppis minu rasedusega, unistas tütrest... Sündis aga poeg, mees oli sünnitusel kaasas. Ma ei unusta iial tma nägu kui arst ütles, et saime poja... Ta küll püüdis oma pettumust naeratuse taha varjata.
Kui laps oli umbes poole aastane lõpetasin meie suhte, sellel ei olnud lihtsalt mingit mõtet. Ta ei hoolinud, mis nime ma lapsele panen. Ei soovinud minu juurde elama tulla. Sellistel külaskäikudel polnud enam mõtet. Olin rasedusega ka palju juurde võtnud. Tema soovis tähelepanu, hellitusi, lohutust kui temal oli raske mõistmata, et emaks saamine oli ka minule raske. Tahtsin peale sünnitust pidevalt nutta. Tundsin ennast süüdlasena lapse ees, sest oleksin ju pidanud õnnelik ema olema.
Lapse isa pole juba pea viis aastat näinud, ei nõudnud temalt raha ega midagi, ütlesin vaid, et ta oma pojale võõraks ei jääks... Niipalju siis sellest.
Peale seda pole mul kedagi olnud. Lihtsalt ei julge kedagi enda ligi lasta ja kui keegi ütlebki, et ma meeldin talle ei usu ma seda. Näen ju ennast ise iga päev peeglist, tean milline koletis ma olen. Nad lihtsalt valetavad, ma ei usu neid.
Pealegi tean, et keegi neist ei suudaks mulle voodis rahuldust pakkuda, lapse isa ju ei suutnud. Tõukan nad endast emmale, samas unistades, kuidas nad mind armastavad...

Suurem mure on minu ja lapse vahelises sutlemises. Ei saa poisiga üldse läbi. Olen temaga suheldes enamuse ajas kuri ja tahan, et ta mind rahule jätaks.
Tunnen vahel, kuidas ka tühiseima asja pärast endast välja lähen. Vahel tunnen nii suurt viha oma lapse suhtes, et see hirmutab mind. Ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest ei julge.. Mõtlen hirmuga tulevikule, mis inimene temast küll kasvab. Ühel päeval pöördub ta minu vastu... Ta on juba praegu üsna agresiivne.
Viimasel ajal tunnen, et sellisel elul ei ole mingit mõtet. Tööl olen normaalne, suhtlen inimestega, olen lõbus. Kodus aga tahan ainult magada, kõik tundub nii mõttetu.