kõik on nii segi 28.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ei teagi, millest kohe alustada ja kas sellel ongi üldse mingit mõtet.
Ei soovi lihtsalt enam nii edasi elada. Vaatan ennast peeglist ja süda läheb pahaks. Mitte ainul oma välimuse pärast, vaid selle pärast milliseks olen muutunud.
Suhtlemine teiste inimestega pole minu jaoks kunagi kerge olnud. Mind peetakse alguses alati ülbeks, kuigi ma ei ole seda. Ei oska lihtsalt võõraste inimestega midagi rääkida ja kui keege astubki ligi vastan küsimustele nii lühidalt kui võimalik. Tunnen lausa kuidas lähen krampi, tahaks lihtsalt ära joosta.
Kõige paremini tunnen ennast kodus nelja seina vahel üksi.

Olen 26aastane, üksikema, mul on kuue aastane poeg, kellega elan kahekesi. Üksikema ole omal vabal valikul. Jätsin lihtsalt lapse isa maha, kuna temaga olid üsna keerulised suhted. Olin siis 17, kui temaga tuttavaks sain. Püüdsin teda "aidata", tundsin talle kaasa, kui mu sõbranna ta maha jättis. Mul ei olnud piisavalt julgust talle ei ütelda, kui ta soovis minuga suhet luua (polnud mul ju mingeid kogemusigi, ta oli minu esimene). Tema jaoks tuli see suhe liiga vara, set ellmine suhe oli just lõppenud. Algul olin kannatlik ja lohutasin teda, tema aga soovis vist kellelegi kätte maksta ja tegi mulle haiget (mitte füüsiliselt). Andestasin talle kõik lootes, et ühel hetkel muutub kõik, et ta muutub tugevamaks ja hoolivamaks... Kolm aastat hiljem jäin rasedaks. Olin selle üle rõõmus, sest meie suhted olid tol ajal väga halvad. Püüdsin talle mõista anda, et peame nüüd kuhugi poole liikuma ja siis tuli rasedus. Ta oli üsna üllatunud, kui talle oma rasedusest teatasin (telefoni teel, sest me ei elanud samas linnas) ja lubas mulle tagasi helistada, sest sel hetkel ei olnud tal mulle midagi öelda. Ta leppis minu rasedusega, unistas tütrest... Sündis aga poeg, mees oli sünnitusel kaasas. Ma ei unusta iial tma nägu kui arst ütles, et saime poja... Ta küll püüdis oma pettumust naeratuse taha varjata.
Kui laps oli umbes poole aastane lõpetasin meie suhte, sellel ei olnud lihtsalt mingit mõtet. Ta ei hoolinud, mis nime ma lapsele panen. Ei soovinud minu juurde elama tulla. Sellistel külaskäikudel polnud enam mõtet. Olin rasedusega ka palju juurde võtnud. Tema soovis tähelepanu, hellitusi, lohutust kui temal oli raske mõistmata, et emaks saamine oli ka minule raske. Tahtsin peale sünnitust pidevalt nutta. Tundsin ennast süüdlasena lapse ees, sest oleksin ju pidanud õnnelik ema olema.
Lapse isa pole juba pea viis aastat näinud, ei nõudnud temalt raha ega midagi, ütlesin vaid, et ta oma pojale võõraks ei jääks... Niipalju siis sellest.
Peale seda pole mul kedagi olnud. Lihtsalt ei julge kedagi enda ligi lasta ja kui keegi ütlebki, et ma meeldin talle ei usu ma seda. Näen ju ennast ise iga päev peeglist, tean milline koletis ma olen. Nad lihtsalt valetavad, ma ei usu neid.
Pealegi tean, et keegi neist ei suudaks mulle voodis rahuldust pakkuda, lapse isa ju ei suutnud. Tõukan nad endast emmale, samas unistades, kuidas nad mind armastavad...

Suurem mure on minu ja lapse vahelises sutlemises. Ei saa poisiga üldse läbi. Olen temaga suheldes enamuse ajas kuri ja tahan, et ta mind rahule jätaks.
Tunnen vahel, kuidas ka tühiseima asja pärast endast välja lähen. Vahel tunnen nii suurt viha oma lapse suhtes, et see hirmutab mind. Ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest ei julge.. Mõtlen hirmuga tulevikule, mis inimene temast küll kasvab. Ühel päeval pöördub ta minu vastu... Ta on juba praegu üsna agresiivne.
Viimasel ajal tunnen, et sellisel elul ei ole mingit mõtet. Tööl olen normaalne, suhtlen inimestega, olen lõbus. Kodus aga tahan ainult magada, kõik tundub nii mõttetu.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Enda kritiseerimise soovitan kohe lõpetada. Minge peegli ette ja vaadake ennast kui kaunist, tubli ja enesekindlat naist. Kui Te suudate oma hoiakut enda suhtes positiivsemaks muuta, olete enesekindlam ja suhted inimestega muutuvad meeldivateks.
Laps armastab Teid vaatamata Teie käitumisele temaga ja ta saab aru, et Teil on mure. Kui Te lapsega kurjustate, see näitab, et olete ebakindel ja väsinud. Laps ootab Teie tähelepanu, usaldust ja kinnitust sellele, et ta tubli ja armastatud on. Kui olete lapsega riielnud, paluge andestust ja seletage talle, et Teil on mured, sellepärast juhtub nii. Laps on Teie kindlustunne, ta on see, kes alati Teist hoolib. Püüdke oma suhe kohe soojaks ja usaldavaks muuta, varsti tuleb teismelise iga, siis on lapsel raske ja ta vajab eriti Teie tuge. Kui kodu talle turvatunnet ei paku, otsib ta seda omavanuste rühmmast. Ta võib leida mõistmist kambast, kus moraalinormidele käega lüüakse.
Kuna Te tööl suudate olla avatud ja meeldiv inimene, siis palun olge selline ka kodus. Muutke oma kodu endale ja pojale meelduvaks kohaks.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

ma ei tea, mis mul on

Tere. Mul on probleem, et elu muutub mu jaoks aina raskemaks. Olen viimased aastad vaevelnud probleemiga, mida õppida. Eelnevalt oli mul probleem, kuidas olla ja käitua, et suuta olla keegi, olla isiksus, ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kallis Neiu! Me võime imetleda, jäljendada kedagi, kuid selliseks nagu see KEEGI, me iial ei suuda muutuda. Oled minuga nõus? Maailm ongi sellepärast nii huvutav, et kõik inimesed on erinevad. ...

Loe edasi

Isiksus on segi

Tere,

mul on üks võrdlemisi jaburalt kõlav küsimus.

Ma ei saa aru, kuidas ma võin millestki aru saada. Ma õpin õigust ja see küsimus segab äärmiselt. Ma loen raamatuid ja need ...

Vastas dr Katri-Evelin Esop

Informatsiooni on lahenduste genereerimiseks Teie kirjas liialt vähe ning probleem üsna mitmetahuline. Vaja oleks selgitada nende kirjeldatud mõtete täpsemat olemust, samuti muudetavust, ka seda, kuidas ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi