kõik on nii segi 28.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ei teagi, millest kohe alustada ja kas sellel ongi üldse mingit mõtet.
Ei soovi lihtsalt enam nii edasi elada. Vaatan ennast peeglist ja süda läheb pahaks. Mitte ainul oma välimuse pärast, vaid selle pärast milliseks olen muutunud.
Suhtlemine teiste inimestega pole minu jaoks kunagi kerge olnud. Mind peetakse alguses alati ülbeks, kuigi ma ei ole seda. Ei oska lihtsalt võõraste inimestega midagi rääkida ja kui keege astubki ligi vastan küsimustele nii lühidalt kui võimalik. Tunnen lausa kuidas lähen krampi, tahaks lihtsalt ära joosta.
Kõige paremini tunnen ennast kodus nelja seina vahel üksi.

Olen 26aastane, üksikema, mul on kuue aastane poeg, kellega elan kahekesi. Üksikema ole omal vabal valikul. Jätsin lihtsalt lapse isa maha, kuna temaga olid üsna keerulised suhted. Olin siis 17, kui temaga tuttavaks sain. Püüdsin teda "aidata", tundsin talle kaasa, kui mu sõbranna ta maha jättis. Mul ei olnud piisavalt julgust talle ei ütelda, kui ta soovis minuga suhet luua (polnud mul ju mingeid kogemusigi, ta oli minu esimene). Tema jaoks tuli see suhe liiga vara, set ellmine suhe oli just lõppenud. Algul olin kannatlik ja lohutasin teda, tema aga soovis vist kellelegi kätte maksta ja tegi mulle haiget (mitte füüsiliselt). Andestasin talle kõik lootes, et ühel hetkel muutub kõik, et ta muutub tugevamaks ja hoolivamaks... Kolm aastat hiljem jäin rasedaks. Olin selle üle rõõmus, sest meie suhted olid tol ajal väga halvad. Püüdsin talle mõista anda, et peame nüüd kuhugi poole liikuma ja siis tuli rasedus. Ta oli üsna üllatunud, kui talle oma rasedusest teatasin (telefoni teel, sest me ei elanud samas linnas) ja lubas mulle tagasi helistada, sest sel hetkel ei olnud tal mulle midagi öelda. Ta leppis minu rasedusega, unistas tütrest... Sündis aga poeg, mees oli sünnitusel kaasas. Ma ei unusta iial tma nägu kui arst ütles, et saime poja... Ta küll püüdis oma pettumust naeratuse taha varjata.
Kui laps oli umbes poole aastane lõpetasin meie suhte, sellel ei olnud lihtsalt mingit mõtet. Ta ei hoolinud, mis nime ma lapsele panen. Ei soovinud minu juurde elama tulla. Sellistel külaskäikudel polnud enam mõtet. Olin rasedusega ka palju juurde võtnud. Tema soovis tähelepanu, hellitusi, lohutust kui temal oli raske mõistmata, et emaks saamine oli ka minule raske. Tahtsin peale sünnitust pidevalt nutta. Tundsin ennast süüdlasena lapse ees, sest oleksin ju pidanud õnnelik ema olema.
Lapse isa pole juba pea viis aastat näinud, ei nõudnud temalt raha ega midagi, ütlesin vaid, et ta oma pojale võõraks ei jääks... Niipalju siis sellest.
Peale seda pole mul kedagi olnud. Lihtsalt ei julge kedagi enda ligi lasta ja kui keegi ütlebki, et ma meeldin talle ei usu ma seda. Näen ju ennast ise iga päev peeglist, tean milline koletis ma olen. Nad lihtsalt valetavad, ma ei usu neid.
Pealegi tean, et keegi neist ei suudaks mulle voodis rahuldust pakkuda, lapse isa ju ei suutnud. Tõukan nad endast emmale, samas unistades, kuidas nad mind armastavad...

Suurem mure on minu ja lapse vahelises sutlemises. Ei saa poisiga üldse läbi. Olen temaga suheldes enamuse ajas kuri ja tahan, et ta mind rahule jätaks.
Tunnen vahel, kuidas ka tühiseima asja pärast endast välja lähen. Vahel tunnen nii suurt viha oma lapse suhtes, et see hirmutab mind. Ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest ei julge.. Mõtlen hirmuga tulevikule, mis inimene temast küll kasvab. Ühel päeval pöördub ta minu vastu... Ta on juba praegu üsna agresiivne.
Viimasel ajal tunnen, et sellisel elul ei ole mingit mõtet. Tööl olen normaalne, suhtlen inimestega, olen lõbus. Kodus aga tahan ainult magada, kõik tundub nii mõttetu.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Enda kritiseerimise soovitan kohe lõpetada. Minge peegli ette ja vaadake ennast kui kaunist, tubli ja enesekindlat naist. Kui Te suudate oma hoiakut enda suhtes positiivsemaks muuta, olete enesekindlam ja suhted inimestega muutuvad meeldivateks.
Laps armastab Teid vaatamata Teie käitumisele temaga ja ta saab aru, et Teil on mure. Kui Te lapsega kurjustate, see näitab, et olete ebakindel ja väsinud. Laps ootab Teie tähelepanu, usaldust ja kinnitust sellele, et ta tubli ja armastatud on. Kui olete lapsega riielnud, paluge andestust ja seletage talle, et Teil on mured, sellepärast juhtub nii. Laps on Teie kindlustunne, ta on see, kes alati Teist hoolib. Püüdke oma suhe kohe soojaks ja usaldavaks muuta, varsti tuleb teismelise iga, siis on lapsel raske ja ta vajab eriti Teie tuge. Kui kodu talle turvatunnet ei paku, otsib ta seda omavanuste rühmmast. Ta võib leida mõistmist kambast, kus moraalinormidele käega lüüakse.
Kuna Te tööl suudate olla avatud ja meeldiv inimene, siis palun olge selline ka kodus. Muutke oma kodu endale ja pojale meelduvaks kohaks.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi