pereteraapia 11.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Käime perega pereteraapias poja pärast,kes sattus sõjaväes depressiooni,sai nelja ja poole kuu vältel medikamentoosset ravi,pärast ravi lõppu tekkis paari kuu pärast psühhoos,mille akuutsest seisust väljumisel soovitati lisaks ravimitele ja psühholoogi konsultatsioonidele ka pereteraapiat. Olime perega sellega vägagi nõus,sest olime silmitsi olukorraga,millest meil polnud mingeid teadmisi ega kogemusi,oli hirm käituda valesti,tundsime,et vajame spetsialisti abi pojaga suhtlemisel ja temale ta haiguses toeks olemisel. Paraku lahkun emana pea igalt seansilt veel suurema mure ja südamevaluga.Mulle tundub,et psühholoog püüab kogu aeg suruda meie pere omavahelisi suhteid mingisse tema töökogemusest tulenevasse kindlasse malli ja see on:perekond,kes pojal iseseisvaid otsuseid teha ei lase. Ja siin ei aita ei meie ega laste selgitused, et see nii pole. Põhiprobleemiks on hoopis, et poeg on väga kinnise loomuga, räägib vähe ja samas kannatab selle all tugevasti,et see nii on. Seda on ta nüüd meile ise tunnistanud. Kuidas vanematena ja õena teda selles probleemis aidata,just selles vajaksime spetsialisti abi.Ma pole suutnud seda psühholoogile selgeks teha Poeg on neil seanssidel samamoodi väga napisõnaline.Alustan siis ise,räägin, mida mina tunnen, n.ö provotseerin teda vastu vaidlema.Psühholoogile see võte ei meeldi ja nii see jutt katki jääbki.Viimatine
seanss lõppes sellega,et ärgu poeg tulgu teraapiasse, kui ta rääkida ei oska.
Lihtne tõesti, ometi mitte psühholoogi tasandil probleemi lahendus.Mida teha?
Ehk oskate soovitada vastavasisulist kirjandust, kust probleemile ise õpetust saada.On abituse ja lootusetuse tunne,vajan vist juba ise psühholoogi abi.
Tänan Teid.