kas kooselu laguneb 06.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 36 a naine ja olen elanud oma praeguse elukaaslasega üle 6 aasta. Minu mees tegeleb asjadega, mida võib lühidalt kokku võtta sõna abil "esoteerika". See on talle korraga töö ja hobi. Viimaste kuude jookul on hakanud meie suhe viltu vedama. Mees muudkui süüdistab mind, et mina töötan talle vastu, tahan tema tegevust naeruvääristada ega toeta teda nii, nagu naine peab oma meest toetama. Lugu on selles, et tema ümber on koondunud suur grupp inimesi (nn fännid), kes moodustavad midagi kommuuni taolist. Seal arutatakse igasugu esoteerika alaseid küsimusi, mediteeritakse jne. Samuti on kogu meie kooselu vältel (küllap varem ka) mees pidevalt ära kõikvõimalikel kokkusaamistel, laagrites ja seminaridel. Nendel üritustel ja nendes gruppides on aga ka väga haigeid inimesi, narkomaane, skisofreenikuid, vangis istunuid jms. Mees ütleb uhkusgea, et see seltskond moodustab tema jaoks otsekui perekonna. Ma olen kõige sellega leppinud teades, et see on tema jaoks nii oluline. Aga tõesti ei suuda ma tema kombel kõiki neid inimest armastada ja teenida (viimane on mehe väljend mida ta kogu aeg kasutab). Kui mina kõikidel nende gruppide üritustel ei osale, on mees pahane ja paistab, et tema karikas on vist täis saanud, et nüüd minuga nii inetult äkki käituma hakkas. Olen temaga neil teemadel ilusasti vestelnud ja öelnud, et mulle ei sobi kogu aeg selles seltskonnas olla ning mulle hästi ei istu see kommuuni elu ja täielik naturaalmajandus, mis seal toimib - kellel on jagab kõigile jne., aga kuna talle see on oluline, aktsepteerin ma seda. Algul olin küll natuke armukade, sest seal need inimesed käituvad omavahel väga familiaarselt - kallistavad ja küllap magavad ka omavahel; mõni tulebki gruppi seltskonna pärast. Aga ammu olen sellest üle. Ka mind huvitavad mingil määral need esoteerilised teemad, muidu poleks me vist kokku saanud. Aga minust ei saa inimest, kes sellele täielikult ühenduks, minust ie saa oma elukaaslase kaasminjonäri. Ta ei püüagi mind sel teemal mõista, ütleb, et süüdistab ennast selles, et pole suutnud mind ümber kasvatada. Viimasel ajal väidab, et ainult see ongi õige elu ja armastus (ma mõtlen jälle grupis toimuvat). Ta nagu ei näekski enam minus naist, kes igatseb mehe hellust ja kodusoojust ning soovib ka ise neid tundeid kellegagi jagada. Ta muudkui süüdistab mind kõiges: ma olevat laisk, lohakas, inimvihkaja, isekas tüüp, kes nurgas itsitades vahib, kuidas tema üritus luhta läheb. Viimati halvustas ta minu kutstööd, mis pidi jubeduse tipp olema, kuigi sageli on just tänu minu palgale meil toit laual ja maksud makstu. Kas meie kooselu on tõesti katki minemas? Võib-olla oleme siiski nii erinevad inimesed, et ei suudagi kompromissi leida? Ma ise püüan seda küll kõigest hingest, sest armastan teda ikka veel.