Elu murdepunkt 24.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 26 a. naine .Aastaid tagasi astusin ülikooli isa (ka sama ala mees) õhutusel õppima suht mehelikku ala-ehitust,kuna proovisin mujale ka aga sisse ei saanud.Juba ülikooli ajal asusin tööle ka isa firmasse tegema poole kohaga erialast tööd.Siis juba järgmisesse kohta.Ühel jubedal ja pingelisel kevadel ühte täiesti arusaamatut kursusetööd tehes avastasin suure rõõmuga,et ootan last.Peale seda käis sisemuses krõks ning viskasin kõik oma õppematerjalid suure vihaga (ei teagi kelle peale vihane olla) prügikasti.Nüüd ma siis olen ilma diplomita spetsialist,kes käib hambad ristis tööl.Võib öelda küll,et tee tööd,siis tuleb ka armastus ning et kui juba midagi alustasid,siis tee see lõpuni ja muu plänna-plänna.Iga päev mõtlen,et kui ma oleks valinud naiselikuma ala, oleks kool mul juba lõpetatud ja saaksin igale kohale kandideerida.Samas ma tahaksin kangesti õppida,kuid mind ei tõmba sellised alad,mis tõotavad kiiret rikastumist.Olen vist täitsa segaseks läinud,aga vaatasin kutsekõrgkoolide õppekavu ja need tunduvad täitsa huvitavad.Aga siis keeraksid vanemad (mõlemad kõrgesti haritud) ja kõik sugulased mulle selja ja selle haridusega lõpetaksin prügikollina.Tegelikult ma ei teagi,mida õppida ja kas mul jäkub kannatlikust ning jõudu jälle koolipinki nühkida.Vaadates oma tuttavaid,tunnen ennast luuserina,kes oskab ainult lapsi teha.Miks mul käib kõik risti vastupidi,et enne laps ja siis haridus,materiaalne kindlustatus.Ma ei tea,võib-olla on see tänapäeva ühiskonna mentaliteet,et raha on kõige tähtsam.Tunnen et olen oma vanemaid alt vedanud ja eluisu on otsas.Aga tegelikult vist olen kõik need aastad valetanud iseendale.Oma lapsele ei hakka ma midagi ette dikteerima,las valib ise oma tee.Olen väga tänulik kiire esialgse abi eest,kuigi tean et Te soovitate pöörduda psühholoogi poole.