Abielu ja efexori mõju 22.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 26a naine ja olen olnud 3,5 a abielus. Laps on 7 aastane teisest kooselust.

Suhted mehega on läinud juba väga keeruliseks kuni tõsiste suurte riidudeni. Hetkel elavad meie korteris veel minu äi ja ämm (kevadel saab aasta täis), et mul pole enam miskit elamisruumigi, et üksi kuskile tõmbuda kui tahan olla rahus.
Olen koguni mõelnud, et enesetapp oleks lahendus kuna armastan oma meest väga aga tema hoolib minust aga iga hetkega vähem. Või see tundub mulle vaid nii... Kuigi ta väidab vaid, et ta tunded on hetkel vaid sassis kuna ta eluviis on hetkel väga häiritud, teeb hommikuni tööd ja joob pidevalt, magab ja toitub ebaregulaarselt ja on muidu väga suure töise pinge all kuna on vastutav töö jne. Kui ta joob ei jää küll silmnähtavat purju ja keegi ei aimaks isegi, et ta joonud on aga ometi joob igaõhtu suure gini ära mis talle ikka rahustavalt mõjub nagu ta ise ütleb. Ta ei ole vägivaldne aga tema ükskõiksus ajab mind marru.
Ta on end arvates 100% vastutav pere heaolu ees, et raha oleks jne.. Ta tahaks olla see kes kõike juhib jne. Samas ta ütleb, et minul on ükskõik ja mind ei saa usaldada kui ma tahan aidata kuna ma olen väga kätemaksu himuline, kuigi ma seda ei ole. Ta ei räägi mulle midagi oma tööst ja see tekitab mins suurt kurbus kuna ta ei usalda mind ega taha mind oma igapäeva ellu. Me ei käi ka koos kuskil eriti, kuna ta ütleb, et teda ei huvita miskid kinod ega sünnipäevad ega pühapäeva üritused.
Teinekord vaid vihastub täiesti suvaliselt ja ütleb igasugu asju mis mind südamepõhjani solvab aga ta ei saa ise arugi kuidas see võib mulle mõjuda. Ta ei vabanda kah kunagi. Kuigi kui teinekord vestleme saab ta kohati aru oma vigadest (ja mina püüan aru saada enda vigadset ja neid tunnistada ja parandad) aga ta on täiesti veendunud, et ainult mina olen süüdi meie suhte lagunemises kuna meie kooselu algses olin rohkem mina see kes kodust ära jalutas õhtul sõpradega jne. Ja nüüd käib siis tema kuidas ise tahab ja mind kunagi kaasa ei võta jne. Kuigi ma ei saa siin tema mõttest eriti aru... Igal juhul on tema ükskõiksus ja imelik käitumine viinud mind viimase piirini. Ta lausa meelega provotseerib mind, helistab ja messib teistele naistele jne. Jutukates sehkendab ja kutsub teisi kinno jne... Samas ütleb ta mulle, et teeb seda vaid minu kiuste ?? Lahutusest rääkides ta ütleb, et ta lahutada ei taha aga ta tahaks elada üldse üksi kui saaks. Ta ise ütleb, et abielluks kunagi enam teise naisega kuna naised häirivad teda vms, et ta tahab reisida ja maailma näha. Meile abielu alguses ta tahtis aga vaid kodus olla ja ilusat peret luua. Samas ta räägib kohati meie ilusast tulevikust jne seda tavaliselt siis kui kõik on mõnda aega rahulikult kodus sujunud. Ta on vaid vihahoos öelnud, et tahab lahutust siis miks ta seda normaalses vestluses pole tahtnud ? Kunagi ta väitis, et on mulle jäägitult truu ja naise petmine on tema loomuse vastane aga juba pea poolaastat pole ma selles enam veendunud. Kas see võib olla vaid minu paranoia et midagi on ? Samas ma näen kui hoolitsev ta minu suhtes on ja muretseb väga kui mul halvasti läheb aga seda hoolitsust näitab ta vaid hetke välja ja juba tegeleb ta oma asjadega. Ta ei mõista kohati minu vajadusi ja elab vaid oma reeglite järgi. See on kohati imelik. Näiteks seksuaalselt on ta sammuti suhteliselt passiivne, s.t. ta tahab aga vaid siis kui tema tahab ja siis on vahekorrad lühikesed ja ta ei rahulda mind. Ma ütlen talle pidevalt, et ta peaks proovima vähemalt jne

Ma olen igal juhul langenud täielikku masendusse kuna mu elu on kohutavalt sassis ja segane. Iga asi viib mind juba kohutavalt endast välja ja ma nutan täiesti igal suvaliselt hetkel juba, bussis, tööl jne. Riiuga jooksen toas välja ja jalutan täiesti sihitult öösiti mitu tundi kuni olen lihtsalt liiga väsinud ja pöördun koju tagasi. Üritan mõista kus ma olen vea teinud, kus mu mõtet takerdub ja miks ma ennast muuta ei saa selliseks nagu ma mehele meeldiks. Tean et see on võimatu ja ma ei taha lasta tal ennast muuta kuna olen siiski inimene kellega ta abiellus ja miks pean ma olema nüüd keegi teine ? Või olen ma siiski muutunud ?

Umbes kaks kuud tagasi palusin ma teda väga, et läheksime perenõuandlasse, Perekonnastuudio ABX oleks väga sobinud asukoha suhtes aga mees arvab, et see on vaid mõttetu raha kulutamine kuna seal ei saa ühekorraga küll miskit abi ja ta ei kavatse 10 visiidi eest küll maksta. Sammuti, et ükski teine inimene ei suuda avaneda täiesti võõra inimese kuuldes ja meil endalgi on raskusi avameeselt teinekord üksteisega rääkimisega. Et midagi üks võõras inimene saaks meie heaks teha kui me oleme omavahel kümneid ja kümneid kordi arutanud oma suhet aga lootusetuks on see jäänud kuna paaripäevaga hakkab uus trall pihta. Et nii käib see vaid filmides jne.

Olen hakanud unustama täiesti süstemaatiliselt asju mida unustada ei tohiks, mind täiesti hämmastab kuidas ma suudan täiesti olulisi asju unustada ja viimasele sekundile lükata. Iga pisiasi võib mu päeva täiesti peapeale keerata...
Igal juhul viimasel ajal on asi läinud nii hulluks, et lasin perearstil depressiooni ravimid välja kirjutada. Kuigi pideva pinge all olen elanud juba väga pikka aega. Kindlasti üle aasta, kevadel läks kohati asi täiesti hulluks ja suvel mõtlesin juba 2 korda veenid läbi lõigata, et surra. Kuigi ma tean et see on jabur mõte aga ehk soovisin ma sellega mehele mõista enda kui kaugele ta mind viinud on. Kuigi mees ütleb, et ma pean lapse pärast pingutama aga ma tunnen et ma olen hetkel täiesti kasutu lapsevanem ja pole suuteline oma last kasvatama nii nagu peab. Õnneks on ämm mulle palju abiks selles osas.

Eile võitsin esimest korda efexori, oli tunne nagu oleksin joonud (ajas naerma alguses ja tuikuma) ja jäin küll pea kohe magama aga nüüd siiamaani seest läigib ja ajab oksendama kergelt ja terve öö olid kohutavad peavalud ja väga rahutu olin. Pidevalt surun jõuga hambaid kokku ja on külma värinad ja lihased valutavad kohutavalt jne Pea valutab hetkel sammuti natuke. Ei julge valuvaigistit kah võtta. Kaua need nähud kestavad. Arst käskis igaljuhul ravimit võtta. Ma lugesin, et selline ravikuur võib kesta koguni 6 kuud aga kas selline ravi ei või muuta minu isiksust ? Lugesin midagi küll, et selles suhtes on depressiooni ravimid täiesti ohutud aga samas ju eesmärk on muutuda kuna nii enam elada ei saa....

Lisaks tahan teada, et miks ma peaks artsile ütlema kui on plaan jääda rasedaks, et kas see võiks siis loodet kahjustada vms. Mitte et ma plaanin hetkel last aga ei kasuta hetkel kaitsevahendeid kah. (Katkestatud suguelu) Igaljuhul oli nii pakendi infolehel kirjas et ei ole soovitav rasedaks jääda. Kas peaks ehk spiraali sisse panema vms.

Nädalapärast on mul küll aeg perearstile ja küsin täpsemalt üle aga ma ei tea kas peaksin pöörduma veel eriarsti juude ? Arstid tekitavad minus teatud rahutustunnet.

Ma arvasin pidevalt et saan ilma ravimiteta hakkama, on vaja vaid endale sisestada, et saan hakkama ja olen tubli aga ikkagi murdun alati !

Kas depressiooni ravim aitab mul kuidagi enese probleemidega paremini hakkama saada, et ma suudaks selgemini oma tundeid valitseda ja mõista ja neid väljendada ? Või aitab see mul kriitilisel hetkel jääda iseendaks, et ma ei tunneks pidevat süütunnet. Et mu peas ei liiguks mõtted, et mu abielu on juba hukule määratud ? Kuigi antidepressandid ei saa ju kuidagi minu elu muuta ja mu abielu päästa ! Mina võin juh muutuda aga minu mees ei muutu ikkagi....

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

Depressiooniravim võib aidata Teil rahulikumalt probleemsete asjadega tegelda. Tõepoolest, see aitaks ka oma tundeid paremini valitseda. Küll ei muuda see meest ega Teie elamistingimusi. Aga see võimaldab neisse teistmoodi suhtuda ja seda rahulikumalt võtta.

Antidepressantidega on nii, et need võivad esimesed päevad tekitada ebameeldivaid kõrvalnähte. Need peaksid kolme-nelja päeva järel taanduma. Kui kõrvalnähud ei lakka, tuleks sellest oma arstiga rääkida ja valida ehk mõni teine ravim. Neid on päris mitmeid ja kui üks ei sobi, sobib teine. Antidepressandi kuur kestab tõepoolest 6 kuni 8 kuud. Vähem võttes riskite sellega, et depressiooni kordumine on suurema tõenäosusega võimalik. Rasedusega on üldiselt nii, et ega lootele ükski ravim eriti kasulik ei ole. Aga ega lootele ei ole kasulik ka Teie praeguse elu närvilisus ja pinge. Niiet, enne lapse peale mõtlemist peaks saama oma elu korda. Laps peaks nii enne sündimist kui pärast seda kasvama piisavalt rahulikus õhustikus ja tundma turvalisuse tunnet ja seda, et ta on oodatud ja soovitud. Last ei peaks muretsema oma probleemide lahendamise tarvis. Probleemid peaksid olema siiski enne enam-vähem klaaritud.

Teie mehe hoiakud erialaspetsialistide suhtes on üsna tavalised. Ma usun, et tal ei ole erilisi hoiakuid autoremontijate ega telefoniparandajate suhtes. Seal on suurem tõenäosus, et asjad korda tehakse ja endal pole vaja pingutada. Vaimse tervisega on tõesti nii, et erialaspetsialist võib küll aidata, aga ise peab ka pingutama ja siiski on suurem vastutus endal. Sest keegi kolmas võib kõrvalt aidata mingi tee leida, aga seda teed peab ikka ise käima. Miskit pole parata. Kui Teie mees tahab, et keegi ta elu korda teeks nagu plekksepp autokere mõlgi välja lööb, siis ei ole küll tõesti raha mõtet raisata. Aga kui ta ka ise valmis on mingit pingutust tegema, siis võib see olla kasulik investeering. Tulevikku.

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi