hädas emaga 09.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere jälle! Olen see naine, kes kirjutas kirja "hädas emaga".
Lugesin Teie vastust vist oma 10 korda läbi, aga ma ei suutnud sellest
rohkem aru saada, kui et peaksin pöörduma psühhoterapeudi poole
ja ennast muutma hakkama. Kas kogu probleem on minus endas?
Missuguses suunas tuleks oma hoiakuid muuta? Muidugi olen
mõistnud, et teisi inimesi me muuta ei saa,kui siis ainult midagi enda
mõtlemises. Ja kerge see tõesti pole, sest ma ei saa aru, mida enda
juures muuta (mitte et ma nii hea oleksin, kõigil on puudusi).
Ma oleksin selleks avatud, kui teaksin, missuguses suunas...Mis
on õige? Kas on õige lasta emal minu elu valitseda, täita tema
unistus ja lõpetada isaga suhtlemine, kuigi isa pole minu vastu kunagi
halb olnud ? Võtta ta enda juurde elama, mis tähendaks seda, et
kodus oleksid pidevad konfliktid, teatraalsed skandaalid?
Ma olen eluaeg teda omamoodi kartnud, sest ma ei suuda
taluda tema vihapurskeid. Mis jääks minust endast siis alles ja minu
abielust? Ma olen siiralt püüdnud talle hea tütar olla, vahel tunnistab
ta seda isegi. Kõik need mööda arste jooksmised, haiguste ägenemise
perioodidel oma poole võtmised, olen ka oma pere vahepeal jätnud ja
ema pool nädalapäevad elanud, teda süstinud, potti tühjendanud jne. jne.
Ma ei pea seda mingiks heateoks, see on loomulik hoolimine. Aga lisaks on ju
pidev häireolukord sellepärast, et suitsuhais pressib kõrvalnaabrite poolt
tuppa, vannitoas on solgihais, ülemine naaber peab pidusid , trambib kõvasti,
arstid on häbematud, kõikvõimalikud haigused (arstidki on diagnoosiks
kirjutanud hüpohondrik ja minu käest on üks arst südametäiega küsinud,
et kas teie ema on üldse normaalne?), haiglas olles on ka haisud, tülikad
palatinaabrid, teda on alati ümber paiguatud, sest kõik ärritab teda .
Samas on tal ka tõsine haigus,ta on selja pärast liikumispuudega...
Ma olen püüdnud ta probleeme lahendada, aga ma pole võlur, ainult inimene.
Ma tahan lihtsalt ütelda, et ma olen pingutanud. Ja kui sellest ei piisa, siis
tuleb mõnikord ahastus peale...
Mida muuta enda juures, veel rohkem pühenduda,
kasvõi oma pereelu hinnaga? Või muutuda hoopis vastupidises suunas?
Kas peaksin ennast distantseerima, mitte mõtlema pidevalt, kuidas
tema ennast tunneb, mitte tundma ennast kõige eest vastutavana?
Ma talun konflikte halvasti, põen kõige pärast, võtan asju hinge.
Püüaksin küll oma hoiakuid muuta, aga millised need peaksid olema?
Ma ei tahaks kellelegi haiget teha, aga oma füüsiline tervis ka logiseb,
magu on tihti "vihane", vererõhk kõrge...Kas põhjuseks on vale mõtlemine?
Kahju, et te ei saanud mulle mingit suundagi näidata, kuhupoole
liikuda... Igas kodukandis pole psühhoterapeute võtta.
Ma saan aru, et ega teised inimesed ei saagi midagi
teha. Kõik peavad oma kannatused ise kannatama, võitlused
ise võitlema nii teistega kui iseendaga. Küsimus oli selles, kuidas
nendest väiksemate kaotustega välja tulla... Aga aitäh
sellegipoolest!


Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

Need kõik asjad, millest Te kirjutate, ongi asjad, mis tuleks psühhoterapeudiga selgeks rääkida. Suuna näitamine on sellises kirjade vahetamise vormis üsna pikaldane ja vaevaline ettevõtmine. Kui Teie kodukandis ei ole psühhoterapeuti, on ehk mõni arst (perearst, psühhiaater vm usaldatav arst) kellega asjast kõnelda. Ja ehk tasub siiski sellise loo puhul ka kodust pisut kaugemalegi sõita, et abi saada.

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

unenäod

Tere.
Ma ei tea, kas pöördun õigesse kohta.
Olen 17 aastane. Minu ema suri umbes pool aastat tagasi. Olime väga lähedased.
Nüüd olen hakkanud nägema täiesti sürrealistlike õudusunenägusid

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Lähedase inimese kaotus on raske. Tekkivad mõtted, mida kõike oleks võinud veel öelda, mida teha. Kirjutate, et olite emaga väga lähedased, seega endale etteheiteid Teie ehk ei tee. Kohanemine ...

Loe edasi

Hädas emaga

Kuidagi kummaline on küsida nõu oma suhete kohta emaga, kui ise olen juba
üle 40 ja peagi täiskasvanuteks saavate laste ema. Aga nii see on, et suhted
mu oma emaga on olnud väga rasked ja vahel ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest.

Ma alustaksin lõpust ja tahaksin nõustuda Teie lõpulausega. Aga üht inimest me saame kindlasti muuta. See on see inimene, kes meile ...

Loe edasi

segased suhted

Mida teha kui olen lapse ootel naine ja lapse isa hoiab rohkem oma vanemate(eriti ema poole).Arutab kolimise ja remondi tegemise asju oma emaga aga mitte minuga,räägib köigist meie pisitülidest oma emale ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Teate, mõned inimesed saavad varem iseseisvaks kui teised. Mõned saavad isesseisvaks alles siis, kui neil endal tuleb kellegi eest vastutama hakata. Noh, kui neil endal lapsed tulevad. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi