kas lahutada või mitte 14.09.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen mures ja kindlasti on neid palju, kellel on sellised probleemid. Et oskaksite nõu anda pean, kirjutama pikka kirja.
Meil saab mehega koos elatud 11 aastat, enamus aja oleme tülitsenud. Tülid tulevad enamasti selles, et mina peale kodus olemise soovin käija ka väljas, kas või paar tundi sõbranna pool, kuid minu abikaasale see ei meeldi.
Olime elanud koos seitse aastat ja pidimegi juba lahku minema aga meie üllatuseks jäin rasedaks (esimene ühine laps, 7 a ei jäänud rasedaks ja siis nagu välk selgest taevast). Rasedus ja kuni lapse 10 kuuseks saamiseni olid meie kooselu ilusamad päevad. Aga siis pidi minu kaasa minema 3 nädaleks Kreekasse matkama, kuna oli väga soodne reis, reisiga mina nõus ei olnud raasugi. Mees käib iga sügis matkal, enne last käisime koos, nüüd enam mitte kuna tülid tekivad sealgi. Peale seda matka läks elu edasi nagu enne meie maimukest, ikka tülid. Elasime korteris arvasin et elamine on kitsas, et selle parandab kindlasti oma maja. Mees oli muidugi selle vastu, lõpuks võtsime laenu ja ostsime maja, muidugi ei parandanud see meie suhet. Nüüd on maja peremees ja minu mõtted ei loe midagi, sest kes maksab see ütleb mida tuleks majas teha. Ma tean, et meie suhtes on see suur viga, et me ei räägi omavahel asju sirgeks, kuna temaga on võimatu rääkida. Rääkimine lõppeb veel suurema tüliga või läheb mees lihtsalt ukses välja. Tema ütlus on selline, sa oled kõik saanud mis tahtnud, mis sul veel vaja on. Ja minu vastus on: ma vaja mõistmis ja tahan arutada asju kodus mitte minna selleks välja ja kurta seal. Kui mul on raske ja kurdan midagi tuleb see mulle ikka ja jälle paari päevapärast tagasi. Ise oled süüdi jne jne.
Muidugi olen ise süüdi, olin peaaegu kõik need koos elatud aastad kodune ja minu esmane prioriteet oli kodu, tegin korralikult kolm korda päevas süüa ja mõttlesin välja igasuguseid üllatusi mees kallis tuli koju ja midagi tegema ei pidanud. Nüüd käin ma kaugõppes ja juba 1,5 aastat tööl, kus ma pean palju suhtlema meestega ja käima seminaridel. Prioriteedid on muutunud tähtis on töö, laps ja siis tuleb mees ( kuna me ei aruta midagi koos, on ta jäänud mulle hästi kaugeks).
Tean et ütlete, et tuleb rääkida, proovin seda korduvalt ja ikka ei jõua me kuhugi. Panen talle õhtuks lauale artikkleid samade probleemidega ja palun vaadata. Mul on tunne, et tõesti ei taha ma temaga enam koos elada, ei jõua kakelda.